Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

kolmekümne.” (Tungal 2008: 212.) Need sõnad ütleb isa lapsele ilmselt seitsmendal rahukevadel,
kui kasutada Viivi Luige määratlust.
Kui püüda otsida sellele ajale ühte üldistavat nimetust, siis peaks <strong>see</strong> kõnelema segadustest,
hirmust ja sagedastest ümberorienteerumistest. Seda aega võiks määratleda ellujäämiskunstina.
Eesti haritlaste auks peab ütlema, et nad püüdsid siiski tasahilju arendada edasi olemasolevat
kasvatustraditsiooni (isa kommentaarid ühiskonna- ja kasvatusküsimustes).
Pärast nõukogude korra kehtestamist pidi lastekirjandus saama samuti võimu tööriistaks,
ideoloogilise võitluse ja kommunistliku kasvatuse relvaks. Laste- ja noorsookirjandus samastati
parteilistes dokumentides, nendest lähtuvalt aga ka kirjanduspoliitikas ja -kriitikas
sotsiaalpedagoogilise õppevahendiga, mis pidi pakkuma eeskujusid ja ideaale ning kujutama
võimalikult mustades toonides sotsialismi vaenlasi, kirjutab Reet Krusten oma õpikus „Eesti
lastekirjandus” (1995).
Väike Leelo, Viivi, Tiia, Malle, Vova, Pille-Riin jt ei teadnud midagi partei direktiividest, ent
ometi tabas lapse ei-tea-mitmes meel ära kõige kardetavama: „Rõõmsatele lauludele vaatamata
tekkis raadiot kuulates mu hingepõhja hirm: kuskil lombi taga valmistusid hambuni relvastatud
kapitalistid uueks sõjaks. Neetud kapitalistid ise elasid pehkinud maailmas ja sellepärast tahtsid nad
sotsialismi õitsengut hävitada.” (Tungal 2008: 140.)
Väike Viivi imestab siiralt, miks vanaema ohib, puhib, ohkab ja oigab, selle asemel et reipalt
hõisata: „Õlu on meil tõmmu nagu laukavesi.” Miks ei tee ta nii, nagu raadios tehakse?
See vastuolu raadio ja tegelikkuse vahel tulnuks kiiremas korras ära lõpetada, lapsele
murumüts ja plekk-kohver kinkida. Kusagil mujal oli peibutav ja helge maailm, täis
limonaadikioskeid, sirelisületäisi, valgeid sokke ja libedaid patsipaelu ning tähtsaid sõnu
„Sadovaja”, „Mossovet” ja „Ordõnka”.
Lasteraamatute vahendusel kadus kõik kardetav ja kahtlane maa pealt (s.t tegelikkusest),
järele jäid „vaid päikesepaistelised mänguplatsid ja kõrgete jalgadega vaagnad täis mahlaseid pirne,
ploome ja viinamarju”. Nii kirjutab Viivi Luik (1985: 170). Julgen arvata, et viinamarju polnud ta
maitsnudki, ploomid ja pirnid võisid aastaajast sõltuvalt siiski tuttavad olla. Meedia vahendusel
loodud pilt elust ja tegelikkusest erines nagu öö ja päev.
„Rõõmurikka noorusaja
lastele Oktoober tõi.
Selle Lenin meile rajas,
selle Stalin meile lõi.”
Nii laulis väike Leelo. Kes <strong>see</strong> Oktoober oli, seda ta ei teadnud, kuid <strong>see</strong> nimi tuli kuidagi
tuttav ette – temaga oleks olnud tore tuttavaks saada (Tungal 2008: 125).
Kirjanduslikku teksti lugedes ei pruugi laps kasvatuslikke eesmärke läbi näha, eesmärgid ise
on ju peidetud sündmuste taha.
„Tahad – lendur sinust saab,
tahad – meresõitja.
Kui sa julgelt alustad,
oled kindel võitja,”
laulab Viivi. Tekst annab kätte suunised tulevikuks.
Tulevikuks valmistumise juurde käib ka ettevalmistus võimalikuks sõjaks. Täiskasvanud
seda millegipärast entusiastlikult ei tee. „Mis seal siis ikka – pidin sõjaks valmistumise enda peale
võtma,” konstateerib Leelo. Kogu sõjaks vajalik varustus on marmelaadikarpi kogutud – marliside,