Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

Näidendis „Hiired pööningul” heidab nahkhiir hiirele ette: „Sul pole jälle meeles muu kui
toit. Noor tüdruk, mis sa õgid kogu aeg!” „Selline ongi ju elu,” õigustab too ennast.
Mulle tundub, et eespool nimetatud ellusuhtumise esindajad on lõpuks kokku saanud „Eesti
matuses”.
Kirjanik Kivirähki sümpaatia kuulub ilmselgelt hoopis teist masti elulaadile. „Sibulates ja
šokolaadis” esindab seda tulnukas Fidiridiviti planeedilt. Sellel planeedil ei pea lahti tulnud
kingapaelu alailma kinni siduma, need lähevad ise sõlme, kui on saanud pisut vabadust nautida.
Seal tuleb tolm ise vaiba <strong>see</strong>st välja ja läheb oma teed. Prügiämbrit ei pea välja viima, need on kogu
aeg väljas, aasa peal ja mängivad pimesikku. Šokolaad on seal ravim ja aasal lesimine sport, mis
tugevaks teeb. Mõnus meel ja mugav olek vastanduvad härra Punni töö pärast rabamisele.
„Kaelkirjaku” Kaie, rääkimata tema kõhuussist Tõnisest, mõttelennukas mõtteviis vastandub
lapsevanemate asisusele-asjalikkusele. Dialoogi seal ei saagi tekkida, vanemad ei suuda tütre
tarvidusi mõista, ehkki nad muretsevad ja hoolitsevad, kuis oskavad. Õigem elamise-mõtlemise viis
on lennukas, piirideta, kõiki võimalusi lubav. Lõpuks teeb isa selgeks, et Barbied ei räägi. Hetkeks
tundub, et täiskasvanute maailm on lapse oma üle võidu saanud. Kui aga Tõnis <strong>see</strong>peale arvab, et
neil on vedanud, et Barbie on kõigest nukk ega räägi, siis on selge, kelle maailmanägemine
kirjaniku meelest peale jääb.
„Kakandis...” leiab põllukakand, et peale töö ja söömise on tarvis, et oleks lõbus, et oleks
põnev ja oleks ilus.
„Hiirtes...” teatab Nunnu, et „mängus on kõik teistmoodi kui päriselt. Palju ilusam ja palju
põnevam. Nagu muinasjutus.” Mängud ja muinasjutud peavad olema kummalised ja ebatavalised,
„et võtab saba judisema”.
„Sirlis ja Siimus...” teeb autor üheselt selgeks, et mõttelennukad kodanikud on
tõsimeelsetest mitu korda sümpaatsemad ja paremad kaaslased.
Kivirähk vastandab hea ja kurja asemel asise-tööka-tõsise-toimeka-nürimeelse ellusuhtumise
rõõmsa-mõttelennuka-lapsemeelse-mugava eluviisiga – täiskasvanu kammitsetud tüüpmaailm
contra lapseline vabadus. Miks ei peaks säherdused raamatud lastele meeldima, kus nendele õigus
jääb?
„Lotte reis lõunamaale” on raamat, kus nii pahad tegelased kui ka vastandamised on sootuks
välja jäetud. Millega sel juhul jutt huvitavaks tehakse? Aga täpselt samade asjadega, mis on ka tema
varasemates lastelugudes olemas: toredad lapsed – Lotte, Kai, Sirli, Siim, Nelli ja Kelli; napakad
täiskasvanud – Kai isa, härra Punn, härra Lammas, mate õpetaja; kentsakad tegelased – tulnukas
Fidiridiviti planeedilt, Kojamees, kõhuuss Tõnis, rännukoer Klaus, ürgjänesed, „Vapra keefiri”
seltskond jne; ootamatud olukorrad, vaatenurgad – räim tomatis on tondimaja, mis on täis ilma
peata surnud kalasid vere <strong>see</strong>s (öösiti nad uluvad); eriliselt vahvad väljendid ja head ütlemised.
Ämblik kinnitab: „Oh ole nüüd, keldrist leiab kõike, ainult tuleb otsida, mitte oodata, kuni lõbu
pähe kukub nagu väsinud kärbes.”
Lotte on üks hästi tore, hakkaja ning abivalmis koeraplika. Ta ärgitab isa Pipot lõunamaale
viima, ehitab pisielevantidele liivast staadioni, teatri ja kaubamaja, asendab haigeksjäänud kasse, et
etendus ära ei jääks, säästab mägironijate närve, meisterdab <strong>see</strong>ni jne. Lotte hoolib teistest, leiab
igas olukorras midagi meeldivat. Tema positiivsus tekitab positiivset juurde. Kõlama jääb ka mõte
raamatu lõpupeatükist, kus Pipo oleks äärepealt võidujooksu võitnud, ent abistas kaasvõistlejat ega
taastanud enam edumaad: „Ühesõnaga, ehkki Pipo kaotas jooksuvõistluse, läks kõik tegelikult
suurepäraselt! Pipo oli ju leidnud endale uue sõbra.” Mõned Lotte väljendid:
– Ja siis ma võtsin vastu julge otsuse;
– Ja kujutage ette, isa oli nõus – kui vahva!
– Mis võib olla mõnusam kui viibida merehädas nii ilusal ja päikesepaistelisel päeval!