Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

sügavasse depressiooni, Karinat aga ümbritsevad nii kodus kui ka tänaval ainult parastavad,
pahatahtlikud ja omakasupüüdlikud inimesed). Kättesaamatu materiaalse turvatunde või lähedaste
armastuse nimel ollakse valmis kas või eluohtlikeks tegudeks ja satutakse <strong>see</strong>tõttu suurtesse
sekeldustesse, millest peategelane pääseb pooleldi õnneliku juhuse tõttu. Neis lugudes on kergitatud
tõsiseid probleeme. Samas aga lubavad seikluste virvarr ja ülepaisutatud või koguni üleloomulikud
seigad lugejal valusatest teemadest distant<strong>see</strong>ruda, neid mitte liiga ligi lasta.
Katrin Reimuse „Eilset pole olemas” lahkab <strong>see</strong>vastu tänast koolielu halastamatult ja
asjatundlikult, puhastab selle iseloomulikumad osalised ja probleemid kõigest kõrvalisest ning
laotab preparaadi lugeja silme ette – vaata endale otsa, kui julged! Paar päeva tavalise kooli tavalise
klassi elus, mil igaühel tuleb teha otsuseid ja valikuid. Ja nii mõnigi tahaks eilse päeva koos eilsete
tegudega olematuks muuta. Klassi peksupoisi Niru traagiline saatus toob lugejale selle loo
põhiteemaks „narrimise, teiste asjade äravõtmise ja kiusamise”, ehkki Reimus pakub läbilõiget
paljudest tänase koolilapse probleemidest.
Ka sama autori „Haldjatants” räägib vägagi realistliku loo Kristiinast (9. klass), kes peab
liiga vara saama täiskasvanuks ja olema perekonnapeaks nii väikesele õele kui ka emale, kes otsib
elumuredele leevendust viinast. Selliseid tugeva iseloomuga tegelaste lugusid on turgutav lugeda –
tundub, nagu oleksid isegi koos temaga <strong>see</strong>smiselt kasvanud ja valmis vapralt edasi minema.
Lugejate hinnangul on „paljudel noortel neid probleeme”, ehkki „minul selliseid kogemusi ei ole”.
Tõenäoliselt on Kristiina lugu esimestele julgustuseks, teistel aga aitab neid paremini mõista.
S. K. Richardsoni „Ühe nohiku seiklusi” on taas omamoodi parafraas Paunvere-lugudele,
ühe linnakooli 10. klassi üks kooliaasta klassi nohiku silmadega vaadatuna. Reaalse koolieluga on
sel raamatul niisama palju seost nagu sõbralikul saržil modelliga. Naljakas, väändunud ja veider –
aga ometi sarnane, mis parata...
Jaan Tangsoo „Hanejaht” täidab ammuse tühiku noormeeste raamaturiiulil. Kui 15-aastane
poiss tunnistab, et teda „ei ole juba ammu ükski raamat nii köitnud”, võib loota, et nii tema kui
mõnegi teise silmis tuleb lugemine mõistliku ajaviitena taas mõneks ajaks päevakorda.
Väikelinna eduka ärimehe poeg (17) paneb narkomaaniast vabanedes kirja oma loo sellest,
kuidas ta meelitati süstlasõltuvusse, tagant tõukamas tüli oma tüdrukuga, igatsus surnud ema järele
ja üksildus töörabajast isa kõrval. Narkosõltlase kogemusi on kirjeldatud üsna pikalt ja detailselt,
ometi on emotsionaalselt kaalukam osa raamatust pühendatud minajutustaja üksildusele ja
valusatest pettumustest tulenevale usaldamatusele kõigi suhtes, kes talle läheneda püüavad.
Ka Leelo Tungla „Varesele valu” on lugu üksildusest. Iisi (15) on juba aastaid üksi elanud –
ema töötab Inglismaal, teise pere loonud isa läks töömurede pärast vabasurma. Iisi tunneb end
mahajäetuna kui pesast välja kukkunud varesepoeg.
Reaalelus oleks sellisel olukorral mitu võimalikku arengustsenaariumi, üks mustem kui
teine. Kujutlege ohtusid, mis võivad varitseda Tallinna agulikorteris omaette elavat murdeealist
tüdrukut! Iisil on aga mingil moel õnnestunud kõiki probleeme vältida, enda majandamisega enamvähem
toime tulla, hästi õppida ja <strong>see</strong>juures klassikaaslaste ning õpetajate eest varjata, et ta elab
ihuüksi. Ilmselt selle tõttu on mõned noored lugenud seda lugu kui seiklusjuttu, väites: „Ka üksinda
hakkama saamine on minu arvates seiklus.” Teised aga tähendavad: päriselus poleks võimalik, et
„tüdruk elab üksinda ja vanemad on talle kõik vajamineva muretsenud”. Küllap igatseks mõnigi
lugeja endale Iisi „elumuresid”!
Aidi Valliku „Kuidas elad, Ann?” on samuti koolilugemise raamatuna üsna tuntud ja ka
kõrgelt hinnatud. „See on üks väheseid raamatuid, mille olen kahe päevaga läbi lugenud.” Ann
avastab ema noorusaegade päevikust oma vanemate kohta mõndagi šokeerivat, tunneb end petetuna
ja otsustab kättemaksuks kodunt jalga lasta. Selliseid mõtteid on ehk mõnegi keskmiselt korralikust
kodust pärit teismelise peast läbi käinud, kuid „kõik noored ei tegutse nii kiiresti ja mõtlematult”.
Ometigi on paljudele tuttav range ema „pidev nõudmine ja näägutamine” ning arusaadav, miks Ann
„ei julge emaga rääkida, vaid jagab oma muresid sõbrannadega”.