Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

Sotsiali<strong>see</strong>rimine laste- ja aabitsakirjanduse kaudu
Nimepoeetika analüüs
Mari Niitra
<strong>Lastekirjandus</strong>e kõige olulisemaks erinevuseks muust kirjandusest peetakse tema seotust
pedagoogikaga. Samuti on levinud seisukoht, et mida avalikum on pedagoogiline element, seda
väiksem on enamasti lasteraamatu kirjanduslik väärtus. Hea lasteraamat peaks lapsi õpetama ja
juhendama nagu muuseas, lugemisnaudingu kõrvalt.
Õpetlik tegur lasteraamatutes seostub eelkõige eetiliste hoiakute kujundamisega, aga ka
näiteks teadmiste jagamisega maailma asjade kohta.
Selles ettekandes olen aga valinud pisut tavatu elemendi, mille kaudu raamatud võivad laste
arengule kaasa aidata. Olen uurinud lasteraamatute tegelaste nimesid. Järgnevalt püüangi näidata, et
ka selline pealtnäha tähtsusetu tegur nagu tegelase nimi võib tegelikult anda olulist tuge väikese
lugeja arengule. Samuti selgub vaadeldud raamatutest ja aabitsatest, et kirjanikud on kas teadlikult
või alateadlikult järginud tegelaste nimevalikul lapse kognitiivset arengut.
Olen vaadelnud ilukirjandust, aabitsat ja algklasside lugemikke, mis kuuluvad paari-kolme-
kuni kümneaastaste laste lugemisvarasse. (Väikelastele loeb raamatut ette lapsevanem, suurem laps
loeb juba ise). Lapse keelelises arengus on <strong>see</strong> ajajärk väga oluline: paariaastaselt õpib laps
rääkima, umbes koolimineku ajaks lugema ning koolis hakatakse arendama teaduslike mõistete
mõistmist ja kasutamist.
Vaadeldud lasteraamatute ning õppekirjanduse puhul ilmnes, et laste kirjavara järgib neid
lapse keelelise arengu etappe üpris selgelt.
Vaadeldavaks materjaliks on 1990. aastail Eestis ilmunud algupärased lasteraamatud, Leelo
Tungla, Ene Hiiepuu ja Edgar Valteri aabits, mida kasutab 90–95 protsenti esimestest klassidest,
ning 2. ja 3. klassi lugemikud samadelt autoritelt.
Mitmel põhjusel olen lähemalt analüüsinud lastekirjanduses esinevate loomadest tegelaste
nimesid. Loomade puhul väljendub nimetüpoloogia eriti selgelt, sest võrreldes inimesenimedega on
nende puhul vabamad reeglid ja suurem mängumaa. Teiseks avaldub just sellistes tekstides lapse
maailma sammsammuline avastamine ja avardumine – nimede kaudu.
Teadupärast on loomad tegelastena iseloomulikud eelkõige lastekirjandusele. Samuti on
loomaraamatud kõige populaarsemad just väikelaste kirjavarana. Kooliealiste raamatuis ilmub juba
mitmeid muidki žanre: realistlikud jutustused esinevad kõrvuti äärmiselt kireva
fantaasiakirjandusega. Loomad esinevad eeskätt fantastilise või muinasjutulise sisuga raamatutes.
Aabitsakirjandus on lastekirjandusega paralleelne. Olles küll avalikult didaktilisem, on ta
samas lastekirjandusega tihedalt seotud ja koondab omamoodi antoloogiana olulisi ja kanooniliseks
kuulutatud tekste tunnustatud lastekirjanikelt.
Tähelepanuväärne on, et vaatlusaluses aabitsas on lastele akadeemiliste teadmiste
tutvustamist alustatud väga mänguliselt, kasutades tähtede õppimiseks just erinevaid loomaliike.
Teise klassi lugemik teeb sujuva, kuid kindla ülemineku juba inimlikku keskkonda.
Lapse keelelise arengu etapid
Lapse keelelise arengu peamised astmed on defineerinud arengupsühholoogid. Hakkamata neid siin