Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

Püüan eespool kõlanud väiteid mõne konkreetse näite abil illustreerida. Nagu juba mainitud,
on tõlketeoorias levinud arusaam, et tõlgetel on sihtkultuuris täita tähtis roll: nad kas vahendavad
väärtusi, mida sellel kultuuriruumil endal ei ole ja mida loodetakse tõlgete kaudu omandada, või
aitavad nad sihtkultuurile nn lähtekultuuri lähemale tuua, näiteks tutvustada naabrite eluolu.
Mõlemal juhul on tegemist mingi puuduse leevendamise või tühiku täitmisega. Nii võib öelda, et
Anne Franki päeviku tõlkimine 2003. aastal võimaldas täita lünka, mis laiutas meie kirjanduses ja
eriti lastekirjanduses holokausti teema käsitlemisel. Niisamuti aitasid ungari, slovaki, itelmeeni,
rootsi ja teiste rahvaste muinasjutud, aga ka antiikaja müüdid ja legendid, mis jõudsid meie
raamatulettidele viimastel aastatel, meile tutvustada teiste rahvaste kombeid ja uskumusi. Ka ei ole
kahtlust, et viimastel aastatel pakutud näpunäited tüdrukutele mitmesuguste juuksehooldusnippide,
näokreemide, ravivete jms kasutamiseks või lõhnalummustega tutvumiseks on niisamuti vajalikud,
sest omamaises kirjanduses haigutas sellel kohal tühik.
Viimane näide illustreerib aga ilmekalt ka seda ohtu, mis võib tekkida, kui tõlketekst hõivab
olulise koha kirjandussüsteemis ja võtab omamaiselt kirjanduselt võimaluse ise esile kerkida. On
selge, et kui on juba olemas teos mingis ainevaldkonnas, olgu siis tegemist iluprotseduuride,
seksuaalkasvatuse, jalgratta parandamise või loomaaialoomade eluolu kirjeldamisega, siis teist
samasugust enam müüa ei õnnestu, sest esmane infovajadus on rahuldatud. Pealegi veel Eestitaolises
väikeriigis, kus potentsiaalne lugejaskond on väike ja rahva ostujõud üsna piiratud. Võibki
näiteks juhtuda, et tõlketeos, mis jõudis lugejani varem kui mõni samateemaline algupärand,
saavutab kirjandusmaastikul kiiresti suure populaarsuse ja hõivab kogu turuniši, tõrjudes
algupärased teosed kõrvale. Teisalt võib tõlge muidugi anda tõukeid samateemalise, kuid oma maa
spetsiifikast lähtuva teose loomiseks. Julgen väita, et tõlked ongi mingil määral kaasa aidanud
näiteks sotsiaalsetest riskiperedest pärit laste elusaatuse kujutamisele eesti lastekirjanduses või
keeruliste narkomaania- ja vägivallaprobleemide käsitlemisele, pannes need teemad meie konteksti.
Niisiis on tõlgete ja omamaise kirjanduse suhted läbipõimunud ja mitmetahulised.
Teooria selgitab olukorda
Tõlgete ja algupäraste tekstide staatust kultuuri- või täpsemalt kirjandussüsteemis on uurinud paljud
teoreetikud. Tutvustan alljärgnevalt Iisraeli kirjandus- ja kultuuriteoreetiku Itamar Even-Zohari
seisukohti[10], sest need aitavad minu meelest käesolevat olukorda kõige paremini selgitada. Even-
Zohari järgi kujutab kirjandus nagu kõik teisedki ühiskondlik-kultuurilised nähtused endast
keerulist, dünaamiliselt arenevat konglomeraati, milles on omavahel hierarhilistes suhetes mitu
erinevat allsüsteemi. Kõik need allsüsteemid, mida nende omavaheliste keeruliste seoste pärast on
nimetatud ka polüsüsteemideks, võistlevad lugeja tähelepanu nimel. Kirjandussüsteemi <strong>see</strong>s toimub
lakkamatu konkurents eri žanrite, koolkondade, stilistiliste põhimõtete, kanoni<strong>see</strong>ritud ja
kanoni<strong>see</strong>rimata teoste, aga ka algupärandite ja tõlkekirjanduse vahel. Kirjandussüsteem omakorda
konkureerib publiku enda poole võitmise nimel kujutava kunsti, muusika, teatri, televisiooni jt
kunstiliikidega. Nii tekib mitmekihiline ja omavahel läbipõimunud võrgustik, mis on otseselt seotud
ka majanduse, poliitika jt sotsiaalsfääride arengu ja eelistustega. Even-Zohar on täheldanud, et
teatud tingimustel võib kirjanduse polüsüsteemis olla tõlgetel eriline roll, mis võib päädida isegi
sellega, et need saavutavad kirjandussüsteemis juhtpositsiooni ja hakkavad vormima vastava
kultuuriruumi kirjanduspilti. Sellisel juhul mõjutavad tõlked selle maa kirjanike mõtteid,
maailmavaadet, kunstilise kujutamise meetodeid ja võtavad otseselt osa konkreetse
(rahvus)kirjanduse kujunemisest. Tingimused, mis võimaldavad tõlgetel omandada kultuuris
juhtpositsiooni, sõltuvad Even-Zohari väitel ühiskonna ja tema kultuuri arengutasemest ja
stabiilsusest. Siinjuures võib eristada kolme võimalust, mis on siiski ühe ja sama seaduspärasuse
kolm aspekti. Tõlgete positsioon on tugev ja nad asuvad kirjanduse polüsüsteemi keskmes, kui: 1)
kirjandus on algus- või kujunemisjärgus; 2) kirjandus on suhetes mõne teise kirjandusega
perifeerses ja/või nõrgas positsioonis; 3) kirjanduses toimuvad pöördelised muutused või on