Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

„Soovitaks küll noorteraamatu kirjutajale slängi kasutamist, kuna kõik tänapäeva noored
seda kasutavad ja <strong>see</strong> teeks ka raamatu kergemini loetavaks teismelistele, kes raamatuid lugeda ei
armasta.”
„Siis on <strong>see</strong> raamat nagu ehtne, päris eluga.”
„Noored inimesed saavad paremini aru, mida autor lausega öelda on tahtnud. Kui autor
kasutab keerulist lau<strong>see</strong>hitust, ei hakka noored sellise raamatu läbilugemisega vaeva nägema.”
„See kutsub noori rohkem lugema.”
„Ka endal on huvitav uusi sõnu kasutusele võtta.”
Täpsemal järelepärimisel selgub siiski, et enamik raamatutes kohatud häid väljendeid olid
juba enne tuttavad. Huvitava väljendina on mainitud ka näiteks sõna „lävima”.
Nende vastuste põhjal võib tõdeda, et eesti keel on juba hakanud kasvama kaheharuliseks –
traditsioonilise raamatukeele kõrvale on tekkimas hoopis teistsugune kõnekeel. Praegused lapsed ei
saa korrektses eesti keeles kirjutatud tekstidest enam hästi aru. Võib-olla oleks abi sellest, kui
raamatutes noortekeele sekka kavalalt sokutada huvitavaid kirjakeelseid väljendeid? Ehk lähevad
need rahvaluulena uuesti kasutusse?
Kas noored eelistavad raamatutes võimalikult täpset elukäsitlust või on lubatud (ehk koguni
eelistatud) probleemide tegelikust teravam esiletoomine? Selles küsimuses jagunevad seisukohad
võrdselt: „Eelistan normi piiridesse jäämist, liialdada ja asja suureks ajada pole küll mõtet”, „Seda
tõelisem oleks kellegi elu kujutamine”, „Siis saan ka ise leida oma probleemidele lahenduse”,
„Mõlemal variandil on oma head küljed, sest kui on tegemist täpse elukäsitlusega, näeb lugeja, et
just nii ongi ning hakkab selle üle mõtlema. Kui on tegemist probleemi teravama esiletoomisega,
näeb lugeja, mis saab siis, kui probleeme ei lahenda. Ka <strong>see</strong> paneb sügavalt järgi mõtlema”, „Olen
üsna kindel, et probleeme tuleks veel natuke suuremaks puhuda, kui nad on. Siis on lugu põnevam”,
„Muidu ei pruugi probleemi üleski leida, ammugi siis seda mõista.”
Loetud raamatutes tunduvad olulisemad just need seigad, mida ise on kogetud või millest
palju kuuldud. Raamatu „Kuidas elad, Ann?” peaprobleemidena nimetatakse eelkõige joomist,
suitsetamist, narkootikume, alles <strong>see</strong>järel mainivad mõned lugejad ka suhteid vanematega.
Kõige põhjalikumalt arutleti selle üle, „milliseid teemasid võiks käsitleda hea
noorteraamat”. Soovid võtab kokku vastus: „Võimalikult palju erinevaid teemasid ja väga hea
oleks, kui peategelane ei erineks tänapäeva teismelistest, sest siis on võimalik end tema asemele
asetada.”
Konkreetselt nimetati järgmisi teemasid (esinemissageduse järjekorras).
Narkomaania, joomine, suitsetamine. „Võiks näidata, kui ohtlikud need tervisele on. Siis
saavad noored teada, mida ühes või teises olukorras teha.” „Tahaksin lugeda lapsest, kellel on
sellega probleemid ja ta varjab seda vanemate eest.” „Tahaksin lugeda noortest, kes on olnud alati
eeskujulikud, kuid langevad allapoole oma murede või isegi allakäinud sõprade pärast.”
Koolielu, õppimine, suhted omaealistega, suhted vanematega, välimus. „Kuidas kambas
tähelepanu saada, kuidas olla lahe ja kuidas seltskonnas rääkida.” „Võiks olla elulisi probleeme,
millele arutluse käigus leitakse õiged vastused.” „Tahaksin lugeda noortest, kellel on armastusega
probleeme, mis lõppevad õnnelikult.” „Juttu võiks olla ka elu positiivsest küljest.”
Vägivald, rahamured, vaesemate kiusamine, vargus, tänavalapsed. „Raamat võiks näiteks
rääkida kooli juhtivast kambast ning ühest nohiku tüüpi poisist, kes kamba kukutab.”
Õnnelikku lõppu ootavad healt raamatult ligi pooled vastanutest. „Muidu jääks peale
raamatu lugemist väga halb tunne. Peategelane võitles oma eesmärkide eest ning kukkus läbi. Aga
kui ta saab lõpuks õnnelikuks, süstib <strong>see</strong> lugejasse tohutut optimismi. Näiteks ka mina sain