Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

2003
(Vägi)vallatu lastekirjandus on teravmeelne ja -keelne
Krista Kumberg
Kõik head eesti lastekirjanduse sõbrad ja sugulased taipavad juba pealkirja järgi, et kui
teravmeelne-teravkeelne ja sealjuures vägivallatu, küllap siis Andrus Kivirähkist ja tema Lottest ka
juttu tehakse. Kirjanikuisand Kivirähk on kirjutanud lastele neli raamatut ja, tahab ta seda või mitte,
nende najal eesti lastekirjanduse klassikute ritta arvatud. Ju tal on siis hea lasteraamatu kirjutamise
retsept taskuraamatusse üles tähendatud.
Sajad algajad lastekirjanikud on selle retsepti otsinguil oma pead vaevanud. Oleks ju tore,
kui kriitikud kiidaksid, lapsed loeksid ja järeltulevad põlved mäletaksid. Oleks tegu pudrukeeduga,
oleks lihtne – hulk ajakirju ja raamatuid on häid nõuandeid ja retsepte täis. Kirjutamisretsepti ei leia
algaja sõnaseadja naljalt kuskilt.
Või ehk siiski. Astrid Lindgren on huumoriga pooleks koguni kaks retsepti välja pakkunud.
„Väikeses vestluses tulevase lastekirjanikuga” ütleb ta: „Tuleb võtta kamp vallatuid viguriväntasid
ja segada kokku mõne paadunud suliga, lisada juurde loll politseinik ja tüütu ema, puistata
ettevaatlikult hulka mõistmatu isa, <strong>see</strong>järel vürtsitada ohtralt riiakate dialoogidega, maitse järgi
vahele mõni tavaline kisma ja hei hopsti, kook ahju!”
Samas leiab maailma parim lastekirjanik, et sedasorti retsept on tänapäeval juba lootusetult
out, tänapäeva pudingud ja hautised koosnevad muudest ainetest. Ning toob irooniliselt muiates ka
ühe niisuguse: „Võta lahutatud ema, kui võimalik, siis torulukksepa ema, aatomifüüsiku ema ei ole
ka sugugi paha, peaasi, et ta „ei õmbleks” ega oleks „liiga hea”, sega torulukksepa mamma paari
osa mudavee ja paari osa saastunud õhuga, kalla peale mõni osa ülemaailmset näljahäda ja mõni osa
ahastavaid lapsevanemaid ning terrori<strong>see</strong>rivaid õpetajad, lisa juurde paar kamakat rassivastuolusid
ning paar kamakat sugulist diskrimineerimist, <strong>see</strong>järel puista kõvasti peale seksi ja narkootikume
ning oled saanud kange ja hea hautise, mida maitstes Zacharias Topelius kindlasti võpataks.”
Tuleb tuttav ette, eks ole? Selle retsepti järgi kirjutatakse moodsal ajal ohtrasti moodsaid
lastejutte. Sellisel taustal on kena tõdeda, et ikka võtab mõni noor kirjutaja vana retsepti ette,
täiendab seda ja küpsetab oma kooki iseviisil ja, oh rõõmu, pälvibki üleüldise heakskiidu ning
poolehoiu.
Pean silmas Andrus Kivirähki, kes on tunnistanud, et on võrdlemisi konservatiivne ja
alalhoidlik kodanik. Kivirähk kirjutab nii täiskasvanutele kui ka lastele. Sealjuures on ta enda
sõnutsi tajunud lastekirjanduse alavääristamist. Oma artiklis „<strong>Lastekirjandus</strong> kui delfiin” pajatab
kirjanik, et tema loomingu ülevaates märgib selle autor, et „Andrus Kivirähk on kirjutanud ka
lastele”, ja selle lausega piirdutaksegi. Niisugune asi tekitavat tal tunde, et kirjanik, kes lastele
kirjutab, on nagu viiulikunstnik, kes tunnistab, et käib vabal ajal külapulmas mängimas. Niisiis
ütleme tagasitegemise korras nõnda, et Kivirähk on lastekirjanik, kes on kirjutanud ka
täiskasvanutele.
Esimene lastejutt ilmus tal 1995. aastal ja kandis pealkirja „Kaelkirjak”. 1999. aastal tuli
„Sirli, Siim ja saladused”, eelmisel aastal koguni kaks – „Lotte reis lõunamaale” ning näidendiviisik
ühise pealkirja all „Sibulad ja šokolaad”. Kivirähk on enda sõnutsi oma lasteraamatud ja näidendid
kirjutanud suure mõnuga. See olevat hurmav vaheldus, kaasakiskuv mäng ning mõnus hobi,
kirjutada lastele ja lapsele i<strong>see</strong>ndas. Sedasorti pingevaba ja ladusat ning mängulist vaimu, mis
vigureid ja vimkasid viskab, nii et pole hoo ega hoobi vahet, on tema teosed piripardani täis.
Kusjuures <strong>see</strong> pole tühipaljas vigurdamine. Nii kummaliselt kui <strong>see</strong> ka kõlab – isegi paksult pada