Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

sellega isiklikku suhet looma: „Sinagi võid neid jutte teistele rääkida. Kindlasti paned ka sina
kõvasti juurde või jätad hoopis ära. Või mõtled välja uusi. Õigesti teed. Nii ei sure rahvaluule mitte
kunagi.”
Ka muinasjuturaamatud on asunud rahvaluuletraditsioone jätkates eesti mütoloogia
lapsesõbralikumat seltskonda ajakohastama ja täiendama, näiteks trükikuradi ja toompealistega
(Leelo Tungal „Kollitame! Kummitame!”). Õige mitu autorit on kohtunud ahjualusega, kes ahjude
kadumise tõttu õppis ümber arvutialuseks. See on juba kõrgem seltskond – lips ees, kell käes ja
mobiiltelefon kõrva ääres. „[---] palub luba ainult korra klahvile vajutada. Paugupealt ongi kõik
mokas, ekraan tühi ja arvutialune ise kadunud kuni järgmise korrani.” (Henno Käo „Printsuss”.)
Aktiivseks rahvaloominguks võiks pidada ka Kaie sõpra kõhuuss Tõnist (Andrus Kivirähk
„Kaelkirjak”), Tomi seiklusi omajoonistatud elukate maailmas (Raivo Tihanov „Tom ja äperused”),
samuti Siimu ja tema pere ning sõprade unistusi (Andrus Kivirähk „Sirli, Siim ja saladused”).
Salajas peetud unistused ei kandu küll pärimusena edasi, kuid annavad siiski võimaluse
eneseteostuseks ka neile, keda reaalelus üks või teine tegur piirab. Eks <strong>see</strong> olnudki ennevanasti
muinasjutu üks funktsioone!
Sellega raamatulaste folklooriharrastus ka piirdub. Mõned lapsed kuulevad vanavanematelt
murdekeelt ja saavad aimu kihelkondade eripärast (Margit Saluste „Jänkuvanaisa”, Lehte Hainsalu
„Jette”, Särje „Lambri lood” ja „Viisjaani kool”). Paaris raamatus otsitakse abi rahvameditsiinilt ja
ravitsejatelt (Juhani Püttsepa „Veskitont Niglas”, Ira Lemberi „Kaks õde”, Hainsalu „Jette”). Vaid
kahel korral nimetatakse rahvatantsutrenni.
3.
Raamatulapse vaba aeg kulub suuremalt jaolt mängudele, spordile ja arvutile. Leidsin ka kaks
raamatulugejat! Prita loeb siis, kui peab haigena voodis olema (Hilli Rand „Kollased koolilood”),
Ann aga väidab vabandavalt, et raamatuid lugema sunnib teda ema. Seejuures pihib ta: „Mõnikord
kirjandustunnis hakkab päris imelik, kui õps alustab mingi teema arutamist ja ainus, kes oskab
kaasa rääkida, olen mina.” (Aidi Vallik „Kuidas elad, Ann?”.)
Mängudest on raamatuperedes erakordselt populaarsed lauamängud, laste üks väheseid
võimalusi meelitada kogu pere televiisori eest ja köögist kokku suhtlema. Mängitakse peamiselt
ümbermaailmareisi, aga ka malet. Tüdrukud mängivad nukkudega, keksivad kummikeksu või
korraldavad missivalimisi, joonistavad või koguvad näiteks kommipabereid.
Terve hulk raamatulapsi käib sporditrennis või mängib õues palli. Aga ainult Jaan Rannapi
„Spordilugudes” seostub sport selliste vanade heade väärtustega nagu aus mäng ja sportlik visadus,
mis saab võitu toorest jõust. Rannapi juttudes saavad suur ja väike hoopis teise tähenduse,
mõõdavad hingesuurust või -tühisust. Uuemates spordijuttudes rabeldakse niisama või tehakse kohe
panus olümpiavõidule ja suurele kuulsusele: „Ah, mammi, kes teab viiulimängijaid? [---] Kõik
tunnevad meie Erikat ja Erkit. Ma tahan Erikaks, ma tahan Erkiks [---].” (Reet Kudu „Pöörane
reis”.) Esimese takistuse juures lüüakse aga käega ja otsustatakse, et „triatlon on kõige nõmedam
spordiala”.
Arvutiga on nii või teisiti kokku puutunud paljud raamatulapsed, kuid nende tegevust selles
valdkonnas kirjeldatakse mõistetavatel põhjustel üpris ebamääraselt ja pealiskaudselt. Kohati on
raamatu autor oma tegelase pähe pistnud ka omaenese ettevaatliku umbusu: „Kõik kirjaoskamatud
äritsejad muretsesid endale kibekiiresti uhked kompuutrid, sest märksa mugavam oli kiidelda selle
masinavärgi kui oma kirjaoskusega. [---] Kas hanesulega või kompuutriga, kirjutaja mõtteerksus ei
sõltunud ju karvavõrdki tehnilistest abivahenditest.” (Kudu „Pöörane reis”.)
4.