Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

Muinasjutulisest ja intertekstuaalsest
Larry Potterist Tanja Grotterini
Malle Reidolv
Kuidas te, head lugejad, suhtuksite raamatusse, mille peategelaseks oleks äsja viieaastaseks saanud
väike tüdruk Anni, kellele suur vend Martin on meisterdanud sünnipäevaks triibulise kaltsunuku,
mida/keda ta kutsub Vapsikuks? Vapsik räägib ka, aga mitte sellepärast, et Martin teda nii suure
armastusega teinud on, vaid hoopis sellepärast, et Vapsik on saanud ühe teise sarnase tegelase peale,
kes kannab Sipsiku nime, kadedaks. Ja Eno Raua asemel oleks selle raamatu autoriks ... no kas või
Malle Reidolv.
Ilmselt süüdistaks eesti ajakirjandus mind plagiaadis ning mu head kolleegid, lugupeetud
lastekirjanduse uurijad, kutsuksid mind mõistusele. Mina aga põhjendaksin oma „teost” väitega, et
Raua „Sipsik” on üks enim tõlgitud eesti raamatuid, mida on kümnetes riikides saatnud müügiedu.
Ma tahtsin ka niisugust müügiedule orienteeritud teost luua.
Millised võimalused mul eneseõigustuseks oleksid? Võiksin väita, et ma üldsegi ei
plagieerinud Eno Raua menukit, vaid laenasin ainult idee. Laenamine, kopeerimine, parodeerimine
ja mugandamine on tänapäeva kirjanduses väga levinud. Intertekstuaalsete tehnikate massiline
kasutamine tekstiloomevõttena on postmodernistlikule kirjandusele ju iseloomulikumaid nähtusi.
Tähendab ka mõiste intertekstuaalsus eelkõige tekstide omadust suhestuda teiste tekstidega,
võõraste tekstide olemasolu konkreetses tekstis. Teadmine, et ükski tekst ei ole suletud süsteem ega
eksisteeri isoleerituna, on väga vana. Probleem on aga selles, kuhu tõmmata piir. Kui kaugele võib
minna jäljendamise ja mahakirjutamisega, enne kui hakkame rääkima loomevargusest ehk
plagiaadist?
Teadustekstides on nõuded plagieerimise vältimiseks rangelt piiritletud. Kirjanduses on aga
piirid hägusemad. Kirjandus ei allu miskipärast jäigale ettekirjutussüsteemile. Kirjeldavad
intertekstuaalsusteooriad lähtuvad arusaamast, et teiste tekstide tsiteerimine, nendele viitamine või
nende kasutamine on tähendust loov akt. Ontoloogilise intertekstuaalsusteooria järgi on
intertekstuaalsus olemuslik igasugusele keelelisele väljendusele, autorit vaadeldakse kui paljude
tekstide ristumispunkti, kes teiste tekstide alusel (end) üha uuesti loob.
Tekstid võivad olla teatud juhtudel markeeritud jutumärkide, kursiivi, moto, sissejuhatavate
lausete jms abil, sagedamini aga esineb intertekstuaalsus peidetult. Sõltub juba lugemusest, kuidas
selliseid tekstidevahelisi seoseid üles leida ning mõtestada (<strong>Lastekirjandus</strong>e sõnastik, 2006, lk 65–
66).
Plagiaadisüüdistusega on seotud ka praegu maailmas enim müüdud raamatusarja autor J. K.
Rowling. Samal ajal on tema enda menusari inspireerinud paljusid jäljendajaid.
Ameeriklanna Nancy Stouffer, kelle nimi muidu ehk kellelegi midagi ei ütlekski, kogus
kuulsust väitega, et Rowling on tugevasti plagieerinud tema 1984. aastal ilmunud raamatut. Sealt
olevat nimelt pärit mugud (Muggles), keda Rowling interpreteerib kui võlukunstist mitte midagi
taipavaid lihtinimesi (kes meie just oleme!). Stoufferi peategelane kannab nime Larry Potter (siit ka
artikli pealkiri!). Rowling on kõik plagiaadisüüdistused tagasi lükanud.
Praeguseks Briti esikirjanikuks tõusnud Rowlingu esimene raamat Harry Potterist valmis
juba 1996. aastal. Ta pakkus teost tulemusteta kolmele kirjastusele. Alles neljas nõustus avaldama
30. juunil 1997 sarja esikteose „Harry Potter ja tarkade kivi”. 1998. aastal ilmunud teine köide
kujunes juba menuteoseks. Mõneti sarnaneb Harry Potteri raamatu lugu Astrid Lindgreni Pipi
Pikksuka avaldamisega seotud kõhklustega. Mõlemal juhul on kirjastused ilmselt hiljem
kahetsusega endale tuhka pähe raputanud.