Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

ingi. See keerles esialgu aeglasemalt, <strong>see</strong>järel aina kiiremini ja kiiremini.” (Samas: 286–287.) Reio
seletuse järgi on tegemist maa-aluste loitsutantsuga, mille käigus laevad nad ennast kuu jõuga.
Maapealsed haldjad on enamasti sõbralikud, allmaaolendid aga kuuluvad kurja valda.
Rahvausundi käsitlustes pole maa-alused i<strong>see</strong>nesest ei head ega kurjad, pigem on nad maaalust
ruumi asustav rahvas, kui mingi koletu kollisugu (nt Masing 1995: 162). Küll aga seostuvad
nad surnutega ja esindavad <strong>see</strong>tõttu ikkagi elu vastaspoolust.
„Salarohelises hiies” esineb ka isikustatud pea- või taevajumalus, kelle atribuudiks on pikne.
Reio kutsub teda eufemistlikult Suureks. Suure ilmumist augustiöisesse taevasse peavad
täiskasvanud virmalisteks või põuavälguks. Maa peal on ülemhaldjaks ilmselt murueit. Siin avaldub
niisiis kontseptsioon maaemast ja taevaisast.
Pärast rahapaja väljakaevamist tuleb lastel ilmuda hiiekohtusse Suure palge ette. Esmalt
ilmub Suur selliselt: „Punava laotuse sülest ilmus tammeladva kohale hiiglaslik pea, lainelised
juuksed üle õlgade voogamas. Nähtavale tulid ka hiiglase õlad, kuid mees ise jäi puumüraka taha
varjule.” (Made 2005: 311.) Seega ilmub ta pigem nagu hologrammi, kujutisena taeva taustal.
Lõpuks astub Suur välja tamme tagant või <strong>see</strong>st pikka kasvu taadina. Siin on olemas ka folkloristlik
paralleel, nimelt arvasid Eiseni väitel saarlased, et hiiepidude ajal viibib jumal Taara hiiepuu otsas
ja vaatab pillerkaari pealt (Eisen 1995: 109).
Jaanipäev kui suvine pööripäev ning rahvakalendri olulisim püha on erilisel kohal ka
„Salarohelise hiie” haldjarahval. Jaanipäeva koguneb tähistama terve loomariik putukatest karudeni,
rääkimata igat masti haldjatest ning vaimudest. „Metsarahvas oli täna kui suur leplik pere, ilma
murdmisesoovi ja hirmumõteteta. Kõigil näis olevat üks kindel suund – jaanipeole.” (Made 2005:
215.)
Pidustused ise sarnanevad väga laulu- ja tantsupeoga. Peategelane tunnebki haldjate
esitatavas ära hetki rahvatantsupeost, kus ta ise osalenud oli: „Siis võtsid nad paaridesse, pöördusid
nägudega vastamisi ja alustasid ringis üksteisele möödudes kätt andes tantsusammul liikumist.
Marit teadis seda sammu – <strong>see</strong> oli „terekäsi”. Eelmise aasta rahvatantsupeol olid nad nii tantsinud.
Murueide tütarde rivi liikus tantsiskledes ja terekätt ulatades tõmmati tüdruk ühisesse tantsuringi.”
(Samas: 217.)
Kokkuvõtteks
Mida vaadeldud tekstide põhjal järeldada? Kindlasti seda, et eri autorid kasutavad fantaasiamaailma
konstrueerimiseks erinevaid taustsüsteeme, kuigi üksikud elemendid võivad pärineda samast
pärimuslikust allikast.
Võimalikult autentselt on muistsete eestlaste eluolu ja maailmapilti püüdnud edasi anda
Lehte Hainsalu. Tegemist ongi ju ajaloolise jutustusega.
Reet Made „Salarohelises hiies” on pärimuslike pudemetega fanta<strong>see</strong>ritud tunduvalt
vabamalt. Küll aga võib siin täheldada 19. sajandi ärkamisaegsete autorite mõjusid. „Salarohelises
hiies” kujutatud haldjailm on ülimalt poeetiline ja kaunis, aga kindlasti mitte just eriti rahvapärane.
Samas on välja töötatud küllaltki põhjalik kosmogoonia, mis mõningate kunstiliste paisutuste abil
loole põnevust lisab. Haldjad on uskumatult kaunid ja maa-alused üle mõistuse õudsed.
Henno Käo „Viimane minut” asetab folkloorse osise sootuks teise konteksti. Selleks on
esoteerilised tarkused sellistest allikatest nagu „Urantia raamat”. Küll aga mainitakse, et ka meie
esivanemad puutusid kokku üleloomulike jõudude ning olenditega ja nimetasid ning mõtestasid
neid omasoodu, kutsudes neid näiteks haldjateks ja härjapõlvlasteks.
Helga Nõu „Kuuenda sõrme” puhul domineerib tegelikult pigem kristlik taustsüsteem.
Kristlikus laadis on kujutatud kuradit, samuti on paralleele Kaini ja Aabeli looga. Olavi Ruitlase