Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

koerakutsikas tuua üle mitme riigipiiri ilma veterinaaritõendi ja karantiinita...
Ira Lemberi kolm seiklusjuttu kogusid lugejatelt kõige vastuolulisemaid hinnanguid.
Ootuspäraselt hindasid 7. klasside õpilased neid kõrgemalt. „Musta kaarna küüsis”, 5. Nukitsa
konkursi laureaat, on jätkuvalt populaarne. Efektne kaanepilt ahvatleb raamatut haarama, Kairiti
(14) sattumine röövlite küüsi ja sealt omakorda vaimselt häiritud vanaproua vangiks tundub
filmilikult põnev. Ja kui romantiline pääsemine! Enamasti ei häiri lugejat ka loo nõrk side reaalse
eluga: „Paljudes raamatutes on tegevuspaigad ja asjad, mida tegelikus elus ei kohta. Näiteks uks
riiuli taga, mis viib teise korterisse. Arvan, et kummalised tegevuspaigad tulevad kasuks, kuna nii
on huvitavam.” Isegi kasulik õpetusiva osatakse jutust leida: „Näiteks inimesel, kes luges raamatut,
on kujutlusvõime, mis võib juhtuda siis, kui istud võõrasse autosse.”
Samasse laadi kuulub ka „Seiklus Mississipi ääres” – Ameerikasse külla läinud Allani ja
väli<strong>see</strong>stlase Airini (mõlemad 14–15-aastased) eksirännakud Tom Sawyeri kuulsates koobastes,
napp pääsemine maa-alustest hädaohtudest ja maapealse maffia küüsist. Raamatu ebamäärane
välimus ei ärata eriti lugejahuvi ja kauge tegevuspaik ei anna samastumisvõimalust. Nii märgatakse
kergemini ka põnevuse tekitamiseks üle vindi keeratud detailide ebaloogilisust, „näiteks kohtumine
neegritega, kes aastasadu koopast välja pole tulnud”.
„Isehakanud detektiivide” äsja 8. klassi lõpetanud Kristi, Kaari ja Carli ajaviiteks ette võetud
vargajaht tundub eelmistega võrreldes üsna realistlik. Kui ehk välja arvata „laste ja täiskasvanute
suhted”. Tõepoolest, raske on ette kujutada tänapäeva teismelisi, kes vabatahtlike timurlaste kombel
käivad pensionärist matemaatikaõpetajaga viisakalt jutlemas.
Reet Made „Miljoni-poiss” on peotäis väga erinevaid lühilugusid. Kõige pikem jutt
„Kusagilt mujalt” annaks ka iseseisva raamatu mõõdu välja, nii mahult kui ka sisult. Tumepruuni
nahaga Triinu mõtisklustes on üsna usutavalt ühendatud rassismiprobleemid, identiteediotsingud,
mure anorektikust sõbranna pärast ja esimese suhte elevus. Kogumiku nimilugu maksab lõivu
ajaviitekirjanduse moeteemadele: mõttelugejavõimetega Kaspar satub kurjategijate küüsi. Lisaks
veel mõned lühijutud, üks neist hoiatuseks ettevaatamatult välismaale tööle tormavatele tüdrukutele.
Jutukogumik ajab lugeja pisut segadusse. Meeldejäävamate seikade järgi („mõtetelugemine
ei ole kohe kindlasti nii nagu päris elus!”) peetakse seda seiklusraamatuks, ehkki kõik peale nimiloo
on tegelikult tõsised probleemjutud.
Helga Nõu „Tõmba uttu!” tuntusele on tõhusa tõuke andnud kooli kirjandusprogramm. Selle
raamatu peategelane Joonas Karu (15) leiaks kergesti ühise keele „Pöörase reisi” Silliga. Mõlemad
on masendatud kodumaal valitsevast ängistavast vaesusest ja kujutlevad kõike piiritagust
kullakarvalise paradiisina. Joonal on kindel plaan Rootsi sõpruskooli külla sõites murda maha mõne
pangadirektori tütar ja tema abil rahahunnikutesse kaevuda. Reisiplaanide kindlustamiseks on ta
valmis kas või kuritegudeks.
Joona naiivne ettekujutus välismaast kui õndsuseriigist määrab ka selle loo võimaliku
toimumisaja hiljemalt 1990. aastate algusse. „Tänapäeval ei hakkaks keegi Rootsi reisi pärast
hüsteeritsema,” märgivad noored lugejad. Samuti ei usuta, et „keegi hakkaks inimest tapma
üheainsa raadio pärast”. Ometi on Joona rahamured, aga ka suhtlemisprobleemid (s.t „kuidas
käituda teiste juures ja olla lahe”) tuttavad praegustelegi teismelistele. Ka tegelaste rammusate
väljenditega väetatud sõnavara pakub äratundmisrõõmu.
Helga Nõu „Kuues sõrm” – ka selle loo peategelane Karina (16) on rahulolematu ja õnnetu.
Ta tunneb end oma peres tõrjutuna ja loodab osta vanemate armastust selle kaudu, et lubab anda ühe
neeru haigele väikevennale. Enne operatsiooni põgeneb Karina siiski haiglast ja satub seiklustesse,
kuhu on muu hulgas segatud laip, raha, narkolabor, surnute vaimud ja kuuesõrmelise vanamehe
käest ostetud kuradi käsiraamat.
Pealtnäha erinevad, on Nõu noorteraamatud siiski koostatud sama skeemi järgi: peategelane
on pandud võimalikult masendavasse keskkonda (Joona kodulinna kirjeldusest langeb isegi lugeja