Lastekirjandus - see on imelihtne! - Tartu Linna Keskraamatukogu

poisi isa koondati, neil pole raha ja nad söövad ainult rukkijahukörti (lk 33). Ka Paula isal pole
tööd, ent tema kolib pere pealinna ja asub seal ametisse.
„Päikesekellas” öeldakse: „Olukord loomariigis oli keeruline. Oli kriisiaeg. Paljud loomad
kaotasid senise töö, paljud olid sunnitud alustama uue tööga” (lk 18).
„Ernesto küülikutes” kaotab terve tsirkusetrupp tööandja nurjatuse tõttu töökoha,
töövahendid ja kodu. „Nüüd on mu elu läbi,” halab mõõganeelaja. Nad otsivad uusi võimalusi.
Ernesto leiab koha küülikufarmis, kus töötab heauskselt vaid toidu ja peavarju eest.
Kunstratsutajanna läheb tööle liikluspolitseisse, karutaltsutaja loomaaeda. Raud näitab, et võimalusi
leiab ka hullus olukorras. Optimistlikule lõpule paneb i-täpi <strong>see</strong>, et vana trupp asutab uue tsirkuse.
„Nelja nimega koeras” oli kodutu Tutu olnud väärt töömees. Trauma, juhiloa kaotamine,
viinalembus, alatu alttõmbamine jätavad muidu tubli ja toreda mehe tänavale prügikaste sorteerima.
Oma lahket loomust ta õnneks ei kaota. Tutu näitel võivad lapsed aru saada, miks mõnikord nii
läheb, nagu läheb, ja mis elu sellised inimesed elavad.
Peeter Sauter ei seleta „Laste raamatus” (2004), miks ja kuidas. Jussike oli lihtsalt töötu,
leidis kodutu kassikese, otsis prügikastist süüa ja esmalt pakkus ikka kassikesele. Jussike ei saa ära
surra, sest kassike vajab teda. Nii ärkabki ta üles (lk 8). Selline karm ja hell lugu.
Perviku kirjeldatud prükkarid „Paulas ja õuelastes” (2002) on pigem märgid kui inimliku
taustaga pigilinnud. Paula kardab neid ja usub tõsimeeli, et nood varastavad lapsi ning nõuavad
lunaraha. Ehk on autoril õigus, kui ta ei hakka elu hammasrataste vahele jäänud inimesi toredaks
kirjutama, et jätab neist veidi õõvastava mulje. Ehk on parem, kui lapsed nendega distantsi hoiavad,
sest mine tea.
Käo hinnangul hakkavad prügikastis sorima laisad ja tõrjutud. „Kusagil mujal” kõneleb
laisast sipelgast, kes ei viitsinud isegi telekat vaadata, vedeles kõigil jalus ja visati lõpuks
sipelgapesast välja. Nälg sundis teda prügikastist toitu otsima. Ta imestas, et ta sedagi viitsis (lk 40–
41).
Tänavalastest on lastele kirjutanud Tea Kask ja Reet Made. Kase „Tänavalapsed” (2001)
mõjub mis tahes vanuserühmale oma eheduse ja vaoshoitud emotsioonidega. Made „Veli Oliver”
(2005) on ilukirjanduslikum, lasteraamatulikum, muinasjutulikum. Kumbki autor ei süüdista
otsesõnu õigupoolest kedagi, mõlemad aga selgitavad, miks niisugused asjad juhtuvad, ja
rohkendavad sel moel empaatiat.
Narkomaania teemat käsitlevad otse ja ausalt teismelistele mõeldud raamatud. Nooremale
koolieale oleks nagu vara neist asjust kõnelda? Aga kui vara on vara? Mõistujutuna on teemat
puudutanud Henno Käo. „Napakates juttudes” müüb kärbse<strong>see</strong>n kärkotsi. Kes piisa alla neelas, võis
end tükk aega kärbsena tunda ja puude vahel rõõmsasti ringi lennata (lk 70). Karust sai lootusetu
kärkomaan, kes kogu oma papi kärbse<strong>see</strong>nele viis.
„Oliüks ärihaide hambus” pajatab suurejoonelisest narkoärist. Oliüks satub
narkotsivabrikusse. Narkotsi müüakse ja reklaamitakse kui unenägusid. Oliüks leiab end
jasmiinilõhnast ja võrkkiigest, kirjude naeratavate liblikate seast. Aine hajudes pöördub idüll
košmaariks ja liblikatel on tiibade küljes hirmsad küünised (lk 36–37).
Rannap laseb „Nelja nimega koeras” sulidel narkoäri saladusi avada. Nimelt on kasulik end
koolidesse sisse süüa: „Rikka rahva kool on muidugi tobens, aga asja tuleb laiemalt võtta.” „Alul
teed sutsu kaubaks, pärast kasvab äri ise.” (Lk 56.)
Muudestki sõltuvustest võib tüli tõusta. „Ernesto küülikutes” algab kõik halb nätsupakiga
kaasas käivatest piltidest. Tsirkusedirektor satub kogumiskire küüsi, mis viibki ta kuritegelikule
teele. Sebra pilti taga ajades teeb ta päris sebra rahaks nagu ka kõik muu, mis näppu juhtub. Ta
püüab end koguni ohvrina näidata (lk 135). Raua variant sõltuvusest on lapsele vahest mõistetavam.
On ju temagi kunagi midagi suurema või vähema kirega kogunud.