Kalakasvatus ja kalade tervishoid.indd - Eesti Maaülikool
Kalakasvatus ja kalade tervishoid.indd - Eesti Maaülikool
Kalakasvatus ja kalade tervishoid.indd - Eesti Maaülikool
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
Kalade toitumisest <strong>ja</strong> väliskeskkonna tingimustest põhjustatud haigestumised<br />
Pikka aega vähese hapnikusisaldusega vees viibides muutuvad kalad loiuks, kaotavad isu,<br />
kõhnuvad ning koos sellega väheneb nende vastupanuvõime haigustele ning ebasobivaile<br />
keskkonnatingimustele. Eriti ohtlik on hapnikuvähesus <strong>kalade</strong>le talvitus tiikides.<br />
Hapniku kontsentratsioonil 2,5–3,0 mg/l jäävad karpkalad algul apaatseks, hiljem muutuvad<br />
rahutuks <strong>ja</strong> hakkavad ujuma pindmises veekihis ning kogunevad tiigi sissevoolule.<br />
Pideva liikumise tõttu on <strong>kalade</strong> talvitusrežiim häiritud, nad kõhnuvad ning tabanduvad<br />
sageli <strong>ja</strong> massiliselt ektoparasiitidest. Suvise hapniku defitsiidi korral tiikides tuleb kasutada<br />
kõiki vahendeid normaalse hapnikurežiimi taastamiseks. Kõige kiirem <strong>ja</strong> lihtsam<br />
viis on vee läbivoolu suurendamine. Selle võimaluse puudumisel kasutatakse aeraatoreid<br />
või liikuvaid pumba<strong>ja</strong>amu. Koos sellega tuleb reguleerida <strong>kalade</strong>le sööda andmist või see<br />
va<strong>ja</strong>dusel katkestada. Talvitus tiigis võib normaalse hapnikurežiimi taastamiseks kasutada<br />
lisaks vee läbivoolu suuren damisele <strong>ja</strong> aeraatoreile ka kompressoreid, mille abil õhk surutakse<br />
tugeva surve all läbi pihustite vette. Kõige paremini on vee hapnikurežiim siiski<br />
kontrollitav <strong>ja</strong> reguleeritav <strong>kalade</strong> talvitumisel vastavais basseinides.<br />
Vee pH sõltub peamiselt süsihappegaasi <strong>ja</strong> vesinikkarbonaatide hulgast. Kalatiikide vees<br />
peaks pH olema 7–8, s.o neutraalsest nõrga leelisese reaktsioonini. Lühia<strong>ja</strong>liselt taluvad<br />
kalad ka üsna olulisi kõrvalekaldeid normist (pH 4,5–10,5). Happeline keskkond mõjutab<br />
siiski ebasoodsalt <strong>kalade</strong> hingamist <strong>ja</strong> ainevahetust ning tekib happehaigus. Selle<br />
haiguse korral moodustub lõpustele hall katt ning lõpuste servad muutuvad pruunikaks.<br />
Haiguse süvenedes hakkab lõpuste keskosas epiteel vohama <strong>ja</strong> tekib rohkesti lima.<br />
Happeline keskkond mõjub kalale kahjulikumalt, kui vees on palju rauda <strong>ja</strong> mangaani.<br />
Eriti tundlikud on happelise vee suhtes forellid. Happe haigust esineb turbasele pinnasele<br />
ra<strong>ja</strong>tud tiikides, aga ka kohtades, kus tiikidesse voolav vesi tuleb rabast või okaspuumetsast.<br />
Vee madala pH korral on talvituvatel samasuvistel karp<strong>kalade</strong>l täheldatud sagedamini<br />
ka hilodonelloosi, gürodaktüloosi ning lõpuste nekroosi puhanguid. Vee pH-d saab<br />
tõsta lub<strong>ja</strong> viimisega tiiki kas lub<strong>ja</strong>piimana vette või puistamisega tiigi põh<strong>ja</strong>le.<br />
Liialt aluseline vesi võib põhjustada aga <strong>kalade</strong> haigestumist leelishaigusesse. Haigus tekib,<br />
kui tiike on lub<strong>ja</strong>tud üleliia suurte lub<strong>ja</strong>kogustega või kui kalad paigutatakse äs<strong>ja</strong><br />
betoneeritud basseinidesse. Liialt leelisene vesi põhjustab uimede <strong>ja</strong> lõpuste söövitust.<br />
Va<strong>ja</strong>dus vee pH-d alandada võib tekkida ka suvel tiikides, kus esineb intensiivne veeõitseng.<br />
Selleks lisatakse vette ammooniumi soolasid, sagedamini tetrametüülammooniu<br />
mjodiidi. Kontsentratsioonis 1 : 10 000 hävitab nimetatud preparaat vetikaid ning vesi<br />
muutub happelisemaks. Zooplanktonile <strong>ja</strong> <strong>kalade</strong>le selline kontsentratsioon kahjulik ei<br />
ole.<br />
Ammoniaak tekib <strong>kalade</strong> ainevahetuse tagajärjel, kuid tema kõrge sisaldus kalatiikides<br />
viitab ka nende saastatusele loomse päritoluga orgaanilise aine või reoveega. Samaaegselt<br />
leidub tavaliselt vees ka hulgaliselt nitriteid <strong>ja</strong> kloriide ning BHT on kõrge. Vaba ammoniaagi<br />
sisaldus vees oleneb vee temperatuurist <strong>ja</strong> vee pH-st. Rohkem on ammoniaaki kõrgema<br />
temperatuuri <strong>ja</strong> vee leeliselise reaktsiooni korral (joonis 35). Järelikult on sellistes<br />
tingimustes suurem ka oht <strong>kalade</strong> mürgistumiseks ammoniaa giga. Karpkala talvitustiikides<br />
<strong>ja</strong> vikerforellitiikides ei tohi ammoniaagisisaldus suureneda üle 0,05 mg/l, karp<strong>kalade</strong><br />
suvetiikides peetakse selle ülemmääraks 0,2 mg/l.<br />
Vee biokeemiline hapnikutarve (BHT) näitab, mitu milligrammi hapnikku kulub ühes<br />
liitris vees sisalduva orgaanilise aine biokeemiliseks lagundamiseks. Karpkala tiikides võib<br />
102
Change language