Kalakasvatus ja kalade tervishoid.indd - Eesti Maaülikool

3. KALADE HAIGUSED
(Jüri Kasesalu)
3.1. SISSEJUHATUS
Kalade haigused
Kalade haigusi uurivat teadust nimetatakse ihtüopatoloogiaks. Kalade bioloogia ja füsioloogia
erinevad märgatavalt püsisoojaste loomade omast. Ihtüopato loogia erineb seetõttu
tunduvalt klassikalisest veterinaarmeditsiinist ning teda käsitletakse iseseisva distsipliinina,
mis nõuab mitmeti spetsiaalset lähenemist. Kalade haiguste uurimisel ja ravil kasutatakse
põhiliselt veterinaarmeditsiini meetodeid. Mõningate ihtüopatoloogi liste uuringute
spetsiifilisus on tingitud kalade elukeskkonnast, sest vees kulgevad episootoloogilised
protsessid hoopis erinevalt kui maismaal. Paljud kalade haigused on laialt levinud ja
kalade lõppemise või inimtoiduks kõlbmatuks muutumise tõttu põhjustavad suurt majanduslikku
kahju. Et mitmed inimestele ohtlikud haigused levivad kalade kaudu (laiusstõbi,
opistorhoos, haffi haigus), on ihtüopatoloogilistel uuringutel tähtis osa ka inimese
tervise kaitsel. Ihtüopatoloogilised uurimised intensiivistusid XIX sajandi teisel poolel,
kui suurenes huvi kalakasvatuse vastu, kuid ihtüopatoloogia kui teaduse tekkimise ajaks
loetakse XX sajandi algust, mil Saksamaal ilmus B. Hoferi esimene kalade haiguste käsiraamat
(1904).
Kala elab vees ja asub suurema osa ajast väljaspool ihtüopatoloogi vaatevälja. Isegi tiigimajandeis
on ihtüopatoloogil võimalus kõik kalad üle vaadata ainult tiikide ja basseinide
tühjakspüüdmise ajal. Et korraga püütakse välja suur hulk kalu, siis on praktiliselt võimatu
neist igaühte üle vaadata. Seepärast kasutatakse ihtüopatoloogias valikulist ülevaatust,
millele järgneb teatud hulga kalade (100, 50, 25, 15) patoana toomiline ja parasitoloogiline
lahang. See annab küllaldase ettekujutuse uuritava tiigi kalade tervislikust olukorrast.
Harva ravitakse üksikut kala, tavaliselt eelistatakse rühmaravi, kuid selle kasutamine on
võimalik vaid tehisveekogudes. Looduslikes veekogudes ei ole isegi rühmaravi võimalik,
seepärast pööratakse ihtüopatoloogias peatähelepanu profülaktikale.
Looduslikes veekogudes esineb kalade massilisi haigestumisi suhteliselt harva, kuigi haiguste
osa kalapopulatsioonide arvukuse loomulikul reguleerimisel on küllalt märga tav.
Kalade intensiivsel kasvatamisel suure tiheduse juures on aga tunduvalt suurem oht haigustekitajate
üleminekuks haigelt kalalt tervele. Näiteks järvedes on kalade tihedus (see ei
ole igal aasta välja võetav toodang nagu tiikides, vaid biomass) 150–200 kg/ha. Tiikides
on tihedus kuni 1000 kg/ha. Basseinides ja sumpades võib see olla 100 ja rohkem kg/m3 ,
mis vastaks üle miljoni kg/ha tihedusele tiigis. Kalade haigestumisele aitab seega kaasa
liiga suurest tihedusest tingitud stress, keskkonnatingimuste halvenemine ja haigustekitajate
kerge ülekandumine.
Eesti kalakasvandustes esinevad kalade haigused võib tinglikult jaotada nelja rühma:
1) haigused, mis on põhjustatud kalade ebaõigest toitumisest ja kahjulikest keskkonnatingimustest;
2) kalade infektsioonhaigused;
3) senini lõplikult selgitamata põhjustega haigused;
4) parasitaarhaigused.
99