Kalakasvatus ja kalade tervishoid.indd - Eesti Maaülikool

Vikerforellikasvatus. Karpkalakasvatus
tulemusena saadud turustatav kala ei ole hormonaalselt töödel dud ega kujuta endast
ohtu tarbijale.
Turustamisel jälgitakse forelli kvaliteedi näitajatena vigastuste puudumist, sugu küpsuse
astet ja liha punasust. Tervisekaitse seisukohalt on oluline inimesele ohtlike mürkainete
(antibiootikumid, raskmetallid, dioksiinid) sisaldus, mis ei tohi ületada lubatud lävikontsentratsioone.
Tarbijat huvitab eelkõige, et kalal oleks puhas maitse. Sinivetikad,
bakterid või kiirikseened eritavad massilisel esinemisel vette aineid (näiteks geosmiini ja
2-metüülisoborneooli), mis annavad kalale nn mudamaitse. Intensiivne forellikasvatus
eeldab siiski küllalt puhta vee kasutamist ja mudamaitse esinemine on harv juhus.
KIRJANDUS
Enneveer, M. 1985. Kalakasvatus (teine trükk). Tallinn, 240 lk.
Fishes of Estonia. 2003. Ed. Ojaveer, E., Pihu, E., Saat, T. Tallinn, 416 pp.
Freshwater Fisheries Management. 1995. Ed. Templeton, R. G. Fishing News Books, 241 pp.
Mustajärvi, V. 1999. Kalanviljelytekniikka. Kala- ja riistaraprotteja 160. Helsinki, 122 s.
Sedgwick, S. D. 1975. Trout Farming Handbook. 6. Edition, 164 pp.
Shepherd, J., Bromage, N. 1992. Intensive Fish Farming. Blackwell, 404 pp.
Tohvert, T., Paaver, T. 1999. Kalakasvatus Eestis. Tartu, 183 lk
Willoughby, S. 1999. Manual of Salmonid Farming. Fishing News Books, 329 pp.
2.3. KARPKALAKASVATUS (Mare Puhk, Tiit Paaver,
Tiiu Tohvert, Marje Aid)
2.3.1. Bioloogiline iseloomustus
Päritolu ja kasvatamine maailmas
Karpkala (Cyprinus carpio), kuulub karpkalalaste (Cyprinidae) sugukonda. Selle sugukonna
kalade iseloomulikeks omadusteks on hammaste puudumine lõualuudel, neeluhammaste
olemasolu alaneeluluudel, üks seljauim ja suur kaheosaline ujupõis. Euroopa
keeltes on karpkala nimetus enamasti samast tüvest tulenev – inglise keeles carp, saksa
keeles der Karpfen, soome keeles karppi, vene keeles карп, vaid tšehhi keeles on tähed
veidi tagurpidi – kapr.
Kodustatud karpkala eellaseks ja looduslikuks lähtevormiks on ulukkarpkala e sasaan,
kelle looduslik levila paikneb Euraasias ning on jagunenud läänepoolseks (Musta, Kaspia
ja Araali mere vesikond) ja idapoolseks (Ida- ja Kagu-Aasia) piirkonnaks (joonis 23).
Need levilad on olnud isoleeritud juba sadu tuhandeid, kui mitte miljoneid aastaid. Selle
tulemusena on mõlema piirkonna sasaanid eristunud nii geneetiliselt kui ka morfoloogiliselt
ja neid käsitletakse erinevate alamliikidena, milleks on euroopa ehk doonau sasaan,
(Cyprinus carpio carpio) ja Kaug-Ida ehk amuuri sasaan (C. c. haematopterus). Lisaks
võib Vietnamis ja Lõuna-Hiinas olla veel teisigi alamliike, näiteks C.c. viridiviolaceus.
Et karpkalu peeti tiikides nii antiikse Rooma impeeriumi territooriumil kui ka muistses
Hiinas, siis on tõenäoline, et karpkala on kodustatud Euroopas ja Aasias sõltumatult.
48