Kalakasvatus ja kalade tervishoid.indd - Eesti Maaülikool

Eluskala käitlemine püügil ja veol
10 kg, kui veo kestus on kuni üks tund. Vastsetest aastavanus teni veetakse kalu enamasti
osaliselt hapnikuga täidetud kilekottides, suuremaid kalu transporditakse aereeritavates
konteinerites või eluskalaautos. Kasutatakse 60–200liitrise kasuliku mahuga soovitatavalt
läbipaistvaid (kala seisundit saab siis jälgida) kilekotte. Transpordiks pannakse kotid
kahekordselt – üksteise sisse. Üks kilekott on kergesti vigastatav ja sel juhul voolab vesi
või hapnik välja. Kotid täidetakse veega kuni 1/3 ulatuses, ülejäänud osa hapnikuga (joonis
36). Vee ja hapniku mahuline vahekord kotis peaks olema vähemalt 1 : 1, soovitavalt
1 : 2–1 : 3. Eestis on kalade vastseid edukalt veetud ka vee ja hapniku vahekorra juures
3 : 1. 10 liitrisse vette paigutatakse 10 °C juures kuni 1 liiter, 20 °C juures 0,4–0,5 liitrit
vastseid ja lisatakse 3 liitrit hapnikku. Kottide täitmine ja sulgemine on näha joonisel 36,
A. Kuni 50 kg kala saab pakendatuna koos vee ja hapnikuga 100–150liitrise mahuga topeltkilekottides
viia sõiduautoga igasse Eestimaa paika. Haugide veol peab meeles pidama,
et alates 2,5 cm pikkustest maimu dest tuleb neid vedada pimendatult, vastasel korral
hukkub kannibalismi tõttu kuni 50% kaladest. Kotid asetatakse vigastuste vältimiseks
plast- või pappkastidesse külili. Külili seepärast, et kotisuu jääks vee alla (hapnik ei pääse
siis kotisuust välja, isegi kui see on halvasti suletud ning hapniku ja vee kokkupuutepind
on suurem).
Suuremate kalade veol on oht, et nad lõhuvad koti. Siis võib ümmargusse 80liitrisesse
plastnõusse panna 40 liitrit vett ja kuni 20 kg karpkala, tõmmata peale piisava suurusega
kilekoti, suruda sellest vastu veepinda õhk välja ja koti alla lasta voolikust umbes
40–50 liitrit puhast hapnikku. Et hapnik ei pääseks välja, tõmmatakse peenikese
kapronnööriga kott tihedalt nõu peale kinni.
Konteinerid peavad olema 1–1,5 m sügavad, sileda sisepinnaga, mida on kerge puhastada
ja desinfitseerida, vastupidavad mehaanilistele vigastustele, suure avaga kalade laadimise
hõlbustamiseks, tihedalt sulguva kaanega, kaitstud ülesoojenemise eest (foto 22).
Konteinerid paigaldatakse autole risti sõidusuunaga, millega välditakse liiga tugevat vee
loksumist sõidul. Tundlike kalaliikide veol (siiad, koha) ja veo kestusel üle poole tunni
täidetakse konteinerid ääreni veega ja suletakse kaanega, see vähendab kalade kahjustusi
üksteise või nõu seina vastu põrkumise tagajärjel. Vähemtundlike kalaliikide veol võib
kaane ja vee vahele jääda maksimaalselt 4–6 cm õhukiht. Vett võib rikastada suruõhuga
(kompressor) või puhta hapnikuga.
Kõige rohkem kasutatakse klaasplastist, soojustatud topeltseintega kalaveopaake mahuga
kuni 2,4 m3 , mis on varustatud nii puhta hapniku pihustamise kui aereerimis süsteemiga.
Enam levinud kalaveopaakides kasutatakse hapniku pihustamiseks vette spetsiaalseid
kummist difuuservoolikuid, mille mikropoorid avanevad 0,2–0,5baarise hapnikusurve
mõjul. 1 m3 paagi mahu kohta piisab 3–4 meetrist difuuservoolikust. Keraamilised
difuuserid on efektiivsemad, kuid kallid, löögi- ja külmaõrnad. Hapniku pealevoolu
(l/min O ) mõõdetakse ja reguleeritakse rotameetrite abil. Kui rotameetrile on näiteks
2
kirjutatud 4 baari, siis selline seade mõõdab hapniku läbivoolu õigesti ainult 4baarisel
rõhul ja eluskala veopaagi hapnikusüsteemis seda kasutada ei saa. Rotameeter peaks
võimaldama reguleerida hapniku juurdevoolu 0,8–6 l/min 1 m3 paagi mahu kohta.
90