Seletuskiri - Välisministeerium

I OSA • 4. JAGU • EUROOPA ÜHENDUSE ASUTAMISLEPING
üleeuroopaliste võrkude rajamise ja väljaarendamise soodustamine. Nimetatud võrgud
on olulised, et edendada majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust, soodustada ühenduse
piires liikumisvabadust ja aidata kaasa sisepiirideta ala toimimisele. Täpsemalt käsitletakse
valdkonda lepingu kolmanda osa XV jaotises;
panus tervisekaitse kõrge taseme saavutamisse. Kesksel kohal on ennetav tervisekaitsetegevus
ning levinud haiguste ning narkootikumide vastane võitlus. Rahvatervist käsitlevad
artiklid on sätestatud lepingu kolmanda osa XIII jaotises;
panus kvaliteetse hariduse ja kutseõppe ning liikmesriikide kultuuri õitsengu saavutamisse.
Õpetuse sisu ja süsteemi eest vastutavad liikmesriigid, kuid lepingu kolmanda osa
XI jaotise alusel on ühenduse ülesanne soodustada liikmesriikide asjakohast koostööd;
arengukoostööpoliitika. Tegemist on liikmesriikide ja arengumaade koostööga, mille elluviimisele
aitab laenude andmisega kaasa Euroopa Investeerimispank. Täpne regulatsioon
lepingu kolmanda osa XX jaotises;
ülemeremaade ja -territooriumide assotsieerimine, et laiendada kaubandust ning ühiselt
edendada majanduslikku ja sotsiaalset arengut. Silmas peetakse territooriume, millel on
vanadest kolooniaaegadest suhted mõne liikmesriigiga. Valdkonda on käsitletud põhjalikumalt
lepingu neljandas osas;
panus tarbijakaitse tugevdamisse. Tarbijakaitse (artikkel 153) on horisontaalne nagu
keskkonnapoliitikagi, läbides kõiki teisi ühenduse poliitikaid;
meetmed energeetika, kodanikukaitse ja turismi valdkonnas.
Loetletud eesmärkide saavutamisega ja selleks kasutatavate meetmetega kaasnevad
õigused ja kohustused laienevad EÜ asutamislepingu artikli 17 kohaselt ELi kodanikele.
Ühenduse eesmärk on ka edendada meeste ja naiste võrdõiguslikkust. Majanduspoliitika on
endiselt liikmesriikide pädevuses, seevastu rahanduspoliitika on ühenduse pädevuses ning
sellest tulenevalt on liikmesriigid kohustatud kasutusele võtma sellise majanduspoliitika,
mis tugineb avatud turumajanduse põhimõtetele ning on kooskõlas ühenduse
konkurentsipoliitika ning teiste ühiste eesmärkidega. Nii liikmesriikide kui ka ühenduse
tegevus ei tohi olla vastuolus stabiilsete hindade, riigi rahanduse ja majanduse usaldusväärsuse
ning tasakaalustatud maksebilansi juhtpõhimõtetega. Nimetatud tegevus majanduspoliitika
valdkonnas on tihedalt seotud paralleelse tegevusega rahandusvaldkonnas ning
hõlmab seega ka vahetuskursside lõplikku kindlaksmääramist, mis on liikmesriikides ühisvaluuta
kasutuselevõtu eeldus, ning ühtse raha- ja vahetuskursipoliitika kindlaksmääramist
ja teostamist. Sellise rahanduspoliitikaga viiakse ellu rahaliidu loomise kolmas etapp, mille
käigus on võetud kasutusele euro.
Artiklites 3 ja 4 esitatud valdkondade loetelu on oluline, kuna sellega määratakse ühenduse
pädevus, mille raames on ühendusel volitused õigusloomeks. Samuti on täpselt eristatud pädevuse
vormid, jagades need EÜ ainupädevuseks, osaliseks pädevuseks ja koordineerivaks pädevuseks.
Kuigi liikmesriikide pädevust vaadeldakse subsidiaarsuse põhimõttest tulenevalt reeglina ja
ühenduse pädevust erandina, tekitab viimase võrdlemisi ebamäärane piiritlemine probleeme.
Selline regulatsioon kaitseb liikmesriike ühenduse omavoli eest, kuid annab samas ühendusele
õiguse oma pädevust ad hoc laiendada, kui liikmesriigi meetmed ei ole tõhusad.
Eespool nimetatud keskkonnapoliitika horisontaalne laad on sätestatud artiklis 6, mille
kohaselt peab keskkonnakaitse nõuetega arvestama nii ühenduse kogu poliitika kui ka iga
32