Seletuskiri - Välisministeerium

I OSA • 5. JAGU • EUROOPA LIIDU ÕIGUS
ELi õiguse ülimuslikkuse tingimusteks on:
ELi õiguse ja liikmesriigi õiguse vastuolu;
ELi õigus on õiguspäraselt vastu võetud ja kehtiv;
liikmesriigid ei ole teinud ELi õigusele reservatsioone.
Üldjuhul ei või siseriiklikult kehtestada ega lugeda kehtivaks õigusakte, mis on vastuolus ELi
asutamislepingutega, institutsioonide õigusaktidega, rahvusvaheliste lepingutega või
Euroopa Kohtu praktikaga.
Subsidiaarsus on reguleeritud EÜ asutamislepingu artiklis 5 järgmiselt: “Ühendus toimib
käesoleva lepinguga talle antud volituste ning temale seatud eesmärkide piires. Valdkondades,
mis ei kuulu ühenduse ainupädevusse, võtab ühendus kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega
meetmeid ainult niisuguses ulatuses ja siis, kui liikmesriigid ei suuda täielikult saavutada kavandatava
meetme eesmärke ning seetõttu võib neid kavandatava meetme ulatuse või toime tõttu
paremini saavutada ühenduse tasandil. Ükski ühenduse meede ei lähe kaugemale sellest, mis on
vajalik käesoleva lepingu eesmärkide saavutamiseks.” Ühenduse õiguses tähendab subsidiaarsuse
põhimõte seega, et liikmesriikide pädevust vaadeldakse reeglina ja ühenduse pädevust
erandina. Siinkohal ei ole niivõrd oluline see, mis valdkondades ühendusele pädevus on antud,
vaid see, kas ühendus on talle üleantud pädevust ka realiseerinud.
Tegemist on konkureeriva jurisdiktsiooniga. EÜ asutamislepingu artikkel 5 on ühelt poolt
õigustus ühenduse institutsioonidele võtta ad hoc meetmeid, teiselt poolt aga liikmesriikide
õigus olla kaitstud eelnimetatud institutsioonide omavoli eest. Nende õiguste vähemalt teoreetiliseks
tasakaalustamiseks nimetatakse ühenduse õigustega seonduvat subsidiaarsuse
põhimõtteks ning tema kohustustega seonduvat suhtelisuse põhimõtteks.
Subsidiaarsuse põhimõttel on kaks peamist ülesannet:
kaitsta liikmesriikide suveräänsust;
liikmesriigi meetmete ebaefektiivsuse korral õigustada ühendust ad hoc laiendama oma
pädevust.
ELi õigus jaguneb esmaseks ja teiseseks õiguseks.
Esmane õigus põhineb esmastel õigusallikatel. Tähtsaimad nendest on Euroopa ühenduste
asutamislepingud koos lisade, protokollide ning muudatusi tegevate lepingutega (eelkõige
ühtne Euroopa akt, ühinemislepingud ja ELi leping). Esmaseks õiguseks loetakse ka kirjutamata
tavaõigust ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on ühised liikmesriikide õiguskordadele.
Esmase õiguse moodustavad ka rahvusvahelised lepingud, nagu ühenduse lepingud kolmandate
riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, ning liikmesriikide omavahelised lepingud.
Ühenduse esmast õigust nimetatakse konstitutsiooniliseks õiguseks, sest õiguse hierarhias
võib seda võrdsustada põhiseadusega siseriiklikus õiguskorras.
Esmane õigus jaguneb institutsiooniliseks ja materiaalõiguseks. Institutsiooniline õigus koosneb
määrustest, mis reguleerivad järgmisi valdkondi:
institutsioonid, nende pädevus ja koostöö;
õigusloome;
abiasutuste loomine, sealhulgas EÜ finantsõiguslik korraldus.
40