Maailmataju 1

Seetõttu jääb ühe valik vabaks ja asendame σ 2 = r 2 . Tundmatuteks jäävad seega V 2 ja F 2 .
Tehes ära mõningaid selle ülesande tensorarvutused, saadakse valemi lõplik kuju:
1916. aastal leidis sellise lahendi Schwarzschild. Kui aga võtta r asemele
ja tehes mõningaid teisendusi, saame aga järgmise kuju:
Saadud avaldis ongi Foki gravitatsioonivälja põhivorm. Väli peab aga olema siis tsentraalsümmeetriline,
mis ajas ei muutu. Selline on vorm harmoonilistes koordinaatides. (Silde 1974, 165-169)
1.2.2.9 Kõvera aegruumi võrrandid
Aegruumi kõveruse põhjustab ruumis eksisteeriv energia ja mass, kuid nüüd me teame seda, et
aeg ja ruum tegelikult ei „kõverdu“, vaid need hoopis „kaovad“ - lakkavad eksisteerimast vastavalt
ajas rändamise teooriale. Seda siis kirjeldatakse aegruumi kõverdusega ( geomeetriaga ). Sündmuste
koordinaatidel ei ole kõveras aegruumis enam meetrilist mõtet. Riemanni meetrika kirjeldab
sündmuste vahelist kaugust ds:
g ik ( x ) on siis funktsioon, mis sõltub kuueteistkümnest aegruumi punktist x ja seda nimetatakse
meetrilise tensori g( x ) komponentideks – meetriliseks tensoriks või lihtsalt meetrikaks. Meetriline
tensor on sümmeetriline:
ja sellepärast on 10 sõltumatut komponenti meetriliselt tensoril, mis on igas aegruumi punktis.
Taustsüsteemi ehk koordinaatsüsteemi valikust sõltub meetrilise tensori komponentide kuju. Kuid
viimase valemi koordinaatsüsteemi valikust ei sõltu kahe sündmuse vaheline kaugus ehk intervall.
Erinevad meetrilised tensorid g(x) kirjeldavad meetrikat, mis on erinevates kõverates aegruumides.
Just aine ja energia eksisteerimine mõjutavad aegruumi geomeetriat ehk meetrikat. Samuti ka
76