Maailmataju 1

teadvuse üks markereid. Kuid teadvusmulje on ajas pidev. Seega peab ajus eksisteerima ajas pidev
aktiivsus, mitte ajas perioodiline aktiivsus. Näiteks oletame, et meil on kaks neuronit – x ja y.
Nende neuronite aktiivsused ei ole ajas sünkroonsed – s.t. et kui neuron x on aktiivne, siis samal
ajal neuron y ei ole aktiivne. Ja vastupidi – kui neuron y on aktiivne, siis neuron x ei ole aktiivne.
See tähendab seda, et aktiivsus ise on tegelikult aju suhtes ajas pidevalt olemas, kuid ruumis see
liigub ( antud juhul võngub edasi ja tagasi ). Niimoodi teadvuses võibki esineda pidevus, kuid ei
teadvustata võnkumist nii nagu ei teadvustata impulsside liikumist ajus. See sarnaneb sellega kui
kaks lampi põlevad omavahel mittesünkroonselt – s.t. et üks lamp põleb ainult siis kui teine lamp ei
põle ja vastupidi. Valgus ise on sellisel juhul ju alati olemas ( ajas pidevalt ), kuid ruumis vahetab ta
pidevalt asukohta ( nii et ruumis ta pidev ei ole ). Tegemist on siis ajus oleva
antisünkronisatsiooniga.
Joonis 1 Aju loob ümbritsevast virtuaalse tegelikkuse nii nagu arvuti on võimaline looma virtuaalreaalsusi.
http://i.msdn.microsoft.com/dynimg/IC235326.jpg
Arvutimängud on loodud spetsiaalsete programmidega. On programm, milles on näha maailma
simulatsiooni ja on olemas väga palju väikseid programme või aknaid, mis omavad maailma
simulatsiooni jaoks kindlaid väärtusi. Näiteks kui üks nendest väärtustest muutub, siis muutub
midagi ka maailma simulatsioonis. Näiteks võib muutuda objektide kuju, värvused või liikumised.
Igasugusele muutusele maailma simulatsioonis vastab mingi kindla programmi ( akna )
parameetrite muutus. Näiteks kui me tahame palli muuta punaseks, peame siis vajutama palli peal
hiire paremat klahvi ja valima avatud loetelust värvide akna. Sealt valimegi me punase värvitooni ja
selle tulemusena muutub pall automaatselt punaseks. Analoogiliselt eelnevaga on nii ka ajus oleva
informatsiooniga. Näiteks neuron X töötleb palli kuju, neuron Y aga palli suurust ja neuron Z palli
värvust. Oletame, et teadvuses esineb suur punane pall. Kui aga neuron Z saadab oma uue impulsi
neuronile J, mis annab teada seda, et suur pall on nüüd hoopis rohelist värvi ( kuid palli suurus ja
kuju jäävad samasugusteks ehk „impulsside informatsioon“, mida neuron X ja neuron Y saadavad
neuronile J, ei muutu ), siis inimese teadvussisus ilmnebki suur roheline pall. Pall ei ole enam siis
punast värvi.
Neuronid, mis esitavad erinevaid objekti omadusi, asuvad erinevates ajupiirkondades. Kuid
teadvuslik taju on terviklik – ühtne. Seega, kuidas need erinevad ajupiirkonnad kokku pannakse?
Selles seisnebki sõlmimisprobleem. Üheks selle lahenduseks on välja pakutud neuronite vahelist
sünkronisatsiooni. Näiteks oletame seda, et meil on kaks neuronigruppi x ja y ning need saadavad
mingisuguse sisendi impulsi neuronigrupile z. Seega x ja y võistlevad omavahel, et mis grupp
5