Maailmataju 1

uumiline vastastikmõju minevikus elava ema ja olevikus elava emaga. Mõju on ilmselt silmapilkne.
Ka vee pinna laine molekulide vahel toimub vastastikmõju – kuid see on juba jõuvälja ( elektrivälja
) iseloomuga. Vee pinna laine korral aga ei liigu vee osakesed edasi ruumis, vaid nende võnkumine
levib ruumis edasi. Laine on ju teatavasti võnkumise levimine ruumis.
Nüüd vaatamegi elektroni difraktsiooni pilul. Just pilu laiuse ∆y täpsusega on määratud difrageeruva
elektroni y-koordinaat. Esimese difraktsioonimiinimumi järgi on hinnatav ∆p y :
∆p y = p sinθ.
Kuid optikast on ju teada seda, et sin θ = λ / ∆y ehk ∆y = λ / sinθ.
Seega:
∆p y ∆y = p y sinθ ( λ / sinθ ) = p y ( h / p y ) = h.
Siin on arvestatud ka seda, et osakese lainelised omadused tulenevad määramatuse relatsioonidest.
Joonis 34 Osakese pilu
difraktsioon.
C. J. Davisson ja L. H. Germer avastasid, et kristallplaadilt hajuv elektronide juga tekitab difraktsioonipildi.
G. P. Thomson ja temast sõltumatult P. S. Tartakovski avastasid difraktsioonipildi
elektronide joa läbiminekul metall-lehest. Niimoodi leidiski De Broglie´ hüpotees hiilgavat eksperimentaalset
kinnitust. O. Stern ja tema kaastöötajad näitasid seda, et difraktsiooninähtused ilmnevad
ka aatomite ja molekulide jugades. Difraktsioonipilt vastab lainepikkusele, mis on määratud avaldisega:
kus h on jagatud 2π .
Mikroosakeste juga tekitab difraktsioonipildi, mis sarnaneb tasalaine poolt tekitatud difraktsioonipildiga:
91