Maailmataju 1

tuleb tema arvates inimese seesmise suunitlusena ehk ka seadumusena. Fromm: „Usk Jumalasse on
tagatud omaenda mina jumalike omaduste kogemisega, see on eneseloomise pidev ( aktiivne )
protsess.“.
Kui usuobjektist ehk siis Jumalast loobutakse, siis tekib inimesel seesmiselt uus Jumal. Niimoodi
on arvanud näiteks teoloog Egon Brinkschmidt. Küsimus seisneb primaarsuses, et millest või
kellest tuleb üleüldse alustada? Kas Jumal on esmane või siiski inimene ja tema usk Jumalasse? Kas
esimene on Jumal või usk, mis märgib Jumalat? Kes või mis on siis esimene? Näiteks Fromm arvab
pigem seda, et inimese usk on siiski esmane. Kuid siis tekib juba uus küsimus: mis jääb järele
Jumala puudumisest? Frommi idee viib selleni, et inimene lahutab ennast Jumalast ja sellisel juhul
religioon jaotub teistlikuks ja „ilmalikuks“ religiooniks. Kuid religiooni käsitlusi on veel palju
teisigi. Näiteks psühholoogilisi, pragmaatilisi ja teisi religiooni käsitlusi - religiooni filosoofilistest
kontseptsioonidest kuni New Age interpretatsioonideni välja.
( Laanemäe 2007, 221-230 )
1.1.2 Mütoloogia
Antiikmütoloogia uurija Edith Hamilton annab meile oma raamatus „Antiikmütoloogia“ hea
põhjenduse mütoloogia tundma õppimiseks: „...tõsist huvi pakuvad müüdid just seepärast, et nad
viivad meid tagasi neisse aegadesse, kui maailm oli veel noor ja inimesed puutusid tihedalt kokku
maaga, puudega, vetega, lilledega ja mägedega ning tunnetasid neid sootuks teisiti kui meie,
tänapäeva inimesed...Ja me võime hetkeks tajuda tolle iidse inimese loodud müütide kaudu killukest
kaugest, imepärasest ja kaunilt hingestatud maailmast.“ Kuid on olemas ka teisi põhjusi mütoloogia
tundma õppimiseks. Kuid ka nüüdisajal loob inimene uusi müüte, kuid seda hoopis teistel põhjustel.
See on ilmseltüks olulisemaid põhjusi. Mõned iidse ühiskonna tavad eksisteerivad ka tänapäeval.
Sõna müüt on tulnud kreekakeelsest sõnast „mythos“. See tähendab jutustust või pärimust
üleloomuliku maailma asjadest, Jumalatest, muinaskangelastest jne. Müüdid sisaldasid enamasti
informatsiooni maailma tekkimisest, selle seadustest ja inimese eksisteerimise põhjuse kohta.
Antiikajal koguti müüte ja tõlgendati neid. See võimaldas mütoloogia tekkimist. Ammustel aegadel
võisid müüdid muutuda muinasjuttudeks, legendideks või eeposteks. Müütidesse enam siis ei
usutud.
Müüdid on mingisuguse rahva poolt loodud väljamõeldud lood, millesse siis see rahvas uskus.
Kuid võõraste rahvaste müüdid ehk lood võisid aga osutuda valedeks. Rahva enda kultuur määrab
ära uskumise müütidesse. Müütidesse üldiselt siiski usuti. Põhjuseid, et miks siiski usuti, on ilmselt
mitmeid. Üks neist võib näiteks olla hirm loodusjõudude ees. Seda sai mana abil taltsutada. Põhjus
võib olla ka inimese analoogias loodusega. Müüdid pajatavad inimeste üleelatud kogemustest. Tol
ajal elasid inimesed nii müütilises kui ka reaalses maailmas. Oli olemas nagu kaks erinevat maailma
( reaalsust ), milles elati. Kuid need mõlemad maailmad olid inimese jaoks reaalsed ja nende vahel
ei tohtinud olla vastuolusid. Mütoloogia on müütide kogum, kuid sellisel ajal elavale inimesele ole
see igapäevaelu tarvilik kultuurivorm. Selle abil tunnetati maailma, säilitati ja anti edasi olulisi
inimkogemusi. Müüt oli nagu inimese üks mõtlemise vorme, mis oli maagiline ja üleloomuliku
iseloomuga. Näiteks väge ja jõudu võis olla loomal, puul, vaimul, hingel jne. Uku Masingu arvates
oli inimesele vajalik vaim selleks „...kelle pääle ta võib enam-vähem kindel olla... Õigemini on nad
ta liitlased... Nad on üleloomulikud ja üleinimlikud ainult tingimisi, ainult seepärast, et nad ei viibi
inimeste keskel, vaid kuskil maa all, vees või taevas, kus inimene „ilmsi“ viibida ei saa.“ Masing
võrdles sellist tunnetust unega, sest siis elab inimene hoopis teises reaalsuses.
Kuid müüdid ja religioonid on omavahel väga tihedalt seotud. Religioon kirjeldab maailma
samuti läbi üleloomuliku „prisma“. Kuid religioon on inimeste jaoks nagu mingisugune hoiak. See
on nagu välisvägede kogemine ja siis nende tunnustamine. Need kogetavad välisväed on tavaliselt
kardetavad. Kuid vastupidiselt religioonile on maagia nagu mingi „toimemhhanism“. Inimene
katsetab mõjutada neid välisvägesid ja püüab neid endale kasutada. Ohvritalituse või riituse korral
on erinevate rahvaste puhul raske eristada, et kus on tegu maagia või kus religiooniga. Näiteks nii
argumenteerib Uku Masing isiklikult.
6