Maailmataju 1

Aegruum kõverdub kera ümber ikkagi ( sest ümber kera ümbritseb energiaväli energiaga 6,2 * 10 43
J), kuid selline aegruumi kõverdus esineb nüüd mikrotasandil.
Kera sees välja ei ole ( kera on seest õõnes ). Seal on hoopis inimene ehk ajarändur. Kera sees on
aeg ja ruum olemas ( sest välja seal ei ole ), kuid kerast väljapool on aeg ja ruum kõverdunud. Sellepärast,
et väljaspool kera eksisteerib energiaväli, mis mõjutab aegruumi meetrikat.
Kui inimene viia sellisesse „aegruumi“ piirkonda ( ilma, et peaks ületama valguse kiirust vaakumis
), kus üldrelatiivsusteooria võrrandid kaotavad oma kehtivuse ( ehk aeg ja ruum enam ei eksisteeri
), siis osutub võimalikuks ajas rändamine.
Kuna
siis
ja kui q = 3,716 * 10 9 C, siis saamegi N = 2,32280 * 10 28 ( e osakest ). See näitab seda, et kui
palju elementaarlaenguid ( või osakesi ) on vaja sellise laengu tekitamiseks.
3.3 Aegruumi kõverus
Kui keha „asub“ hyperruumis, siis tavaruum on „tema ümber“ üldrelatiivsusteooria keeles öeldes
kõver. Ja sellest kõverusest ( et kui kõver see siis on ) sõltub see, et kui kaugele aja rännak sooritatakse.
Seejuures peab arvestama ka teleportatsiooni seadusi.
Kuid tavaruumi kõveruse muutusest sõltub aga see, et millises suunas toimub aja rännak. Ka siin
peab arvestama teleportatsiooni seadusi.
3.3.1 Ajas liikumise suuna määramine!
Teada on fakt, et absoluutselt kõik kehad alluvad Universumi paisumisele. Kuid Universumi
paisumine avaldub alles galaktikate ja nende parvede ning superparvede tasandil. See tähendab
seda, et galaktikad ja nende parved ning superparved eemalduvad üksteisest. Mida kaugemal on
üksteisest galaktika parved, seda kiiremini nad üksteisest eemalduvad – ehk kehtib tuntud Hubble´i
seadus.
Teada on ka fakt, et Universumis leidub ka selliseid piirkondi aegruumis, kus aega ja ruumi
enam ei eksisteerigi. See tähendab seda, et aeg on „seal“ lõpmata aeglenenud ja kahe ruumipunkti
vaheline kaugus on „seal“ võrdne nulliga. Sellised piirkonnad aegruumis eksisteerivad näiteks
mustade aukude ja ka galaktikate tsentrites. Neid tuntakse ka kui Schwarzschildi pinnana.
Kui aga näiteks inimene satub sellisesse erilisse aegruumi piirkonda, siis ei saa see inimene
enam olla füüsikalises vastastikuses seoses Universumi paisumisega. Sellepärast, et kahe
ruumipunkti vaheline kaugus võrdub sellises piirkonnas ju nulliga. Kuid Universumi paisumine
avaldub ju kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemisel. Seda kirjeldavad ka vastavad
kosmoloogilised võrrandid. Võib öelda ka nii, et „inimene ei ole enam ruumis, mis paisub“. Sellisel
juhul ei allu enam inimene Universumi ( meetrilisele ) paisumisele. Selle mõistmiseks vaatame
järgmist analoogiat. Kui paat panna jõe peale, kus esineb silmanähtav vee voolamine ( vee tihedus
on x ), siis see paat hakkab vee vooluga kaasa liikuma. Kui aga see paat satub jõe peal sellisesse
piirkonda, kus vett ei ole ( vee tihedus on 0 ), siis paat enam vee vooluga kaasa liikuma ei hakka.
Täpselt sama on ka Universumi paisumisega. Kui inimene on aegruumis ( dt = x ja ds = y ), siis ta
125