Maailmataju 1

mis ei saa olla üksteisest lahus. Näiteks elektrivälja jõujooned algavad ja lõpevad laengutel. Aine ja
väli on võimelised üksteiseks muunduma. See tähendab seda, et tegelikult energia muundub ühest
liigist teise. Bosonid ( mis vahendavad fundamentaalseid vastastikmõjusid ) ning aineosakesed nagu
näiteks 6 kvarki ja 6 leptonit peetakse „tõelisteks“ elementaarseteks osakesteks.
Elementaarosakesed liigitatakse kahte rühma vastavalt sellele, missugune on nende osakeste spinn.
Näiteks üks rühm hõlmab aineosakesi, mille spinn on 1/2. Kuid täisarvulise spinniga osakesed
kuuluvad teise rühma. Need osakesed vahendavad aineosakestevahelist jõudu. Pauli keeluprintsiibi
järgi ei saa kaks osakest viibida täpselt samades kvantolekutes ( näiteks kiirus ja koordinaat ).
Sellele keelule alluvad 1/2 spinniga aineosakesed. Seepärast ei saa aineosakesed koonduda
olekusse, mille tihedus on ülisuur. Fermionid on osakesed, mille spinnid ( ehk
omaimpulsimomendid ) on poolarvulised – näiteks elektronid, prootonid, neutronid, neutriinod jt.
Kuid bosonid on täisarvulise või nullise spinniga osakesed – näiteks footonid, mesonid jt.
Osakesed, mis on samaliigilised, on üksteisest eristamatud. Pauli keeluprintsiip kehtib fermionide
jaoks, kuid bosonitele see printsiip ei kehti.
Kuid eelnevalt oli juba märgitud seda, et aine ja väli on mateeria põhivormid, kuid aeg ja ruum
on mateeria eksisteerimise põhivormid. See tähendab ka seda, et aja ( ja seega ruumi )
mitteolemasolu korral ei ole olemas ka mateeriat ennast. See tähendab seda, et ei ole olemas ka
Universumit, sest selle põhilisteks eksisteerimisvormideks on aegruum ja mateeria. Nähtava
Universumi olemasolu on illusioon. Kui Universumi liikumine on illusioon ( ehk seda pole
tegelikult olemas ), siis seda peab olema ka aegruumiga ja sellest lähtuvalt ka mateeriaga.
Universumi reaalsus või selle olemus seisneb selles, et Universumit ei ole tegelikult olemas – selle
eksisteerimine on üks suur illusioon. Näiliselt sama absurdne väide oleks ka see, et maailm ei ole
tegelikult värviline. Erinevaid värvusi tajub inimese silm ( ja aju ) erinevate lainepikkustena. Valgus
on ju elekttomagnetlaine ja samas ka osakeste ( footonite ) voog. Kõik eelnev tuleneb sellest, et ajas
rändamine näitab Universumit nüüd hoopis uues valguses.
Näiteks mustkunstniku trikid on ju samuti illusionaarsed. Kui mustkunstniku sooritusi ühest
vaatenurgast vaadata, siis tunduvad need teistsugusemad kui vaadata neid teisest vaatenurgast. Just
teadmatus loobki mustkunstniku triki maagiliseks – nii kui teatakse triki toimemehanismidest või
nähakse neid, kaob trikkide maagilisuse sära. Need on illusionaarsed. Universum on samuti
illusioon. Universum on tegelikult teistsugune, kui ta meile paistab.
Universumit ei ole tegelikult olemas. Selles seisnebki Universumi põhiolemus. Seda lihtsalt ei
ole olemas. „Olematus“ ongi kogu tuntav maailm. See on Universumi eksisteerimise põhiloomus,
põhiolemus. Seepärast Universum ongi tekkimatu ( ja ka hävimatu ). „Tühjus“ ( olematus ) ei saa ju
kaduda ega tekkida – nii nagu energiagi. Universum ei muutu. See on kogu aeg ühesugune.
2.8 Ajaparadoksid
Järgnevalt tutvume ajaparadokside võimalike lahendustega, mida on välja pakutud ja mis
tunduvad olevat reaalsed ja kooskõlalised olemasolevate aja ja ruumi füüsikateooriatega.
Oletame nüüd seda, et inimene liigub ajas minevikku ja tapab ära näiteks oma vanaema. Mis
juhtub siis ajaränduri enda eluga? Kui inimene rändab ajas tagasi, siis muutub maailm (
endisaegseks ), kuid inimene ise nooremaks ei muutu. See tähendab seda, et ajarännak ajarändurit
ennast ei mõjuta. Järelikult siis tekibki selline küsimus, et kas sellisel juhul vanaema tapmine siis
mõjutab ajaränduri enda elu? Ilmselt mitte.
Põhjuse ja tagajärje seosed kehtivad ainult siis kui on olemas aeg ja ruum. See on fakt. Kuid
110