Maailmataju 1

Inimeste elu planeedil Maa on tegelikult ajutine. See jätkub ka pärast füüsilist surma. Maa peal
on inimeste eluiga võrreldamatult lühike. Inimesele on tegelikult antud igavene elu. Elu jätkub pärast
inimese surma ( füüsilise keha ehk aine surma ) teises kehalises vormis – energia väljana, elektromagnetväljana.
Niimoodi jaguneb inimsugu kaheks suureks „osaks“ - elavad ja surnud inimesed. Surnuid inimesi
nimetatakse ka ruumiinimesteks, sest nad rändavad mööda Universumit ringi. Vastavalt sellele on
olemas siis Maa inimkond ja ruumiinimkond. Absoluutselt kõik inimesed, kes kunagi on planeet
Maal elanud ja ära surnud, tegelikult elavad. Ei olegi päris täpselt teada seda, et kas surnuid inimesi
on rohkem kui elavaid.
Võtame üheks näiteks inglise koduperenaise Jane Evansi juhtumi. Evans on kirjeldanud oma
seitset eelnevat elu ja seda hüpnoosi all olles. Oma eelnevaid elusid kirjeldades ei ole ta kunagi
eksinud ajaloolistes faktides ega ka olme detailides. Evans elas oma esimese elu 200-ndail aastail
Inglismaal ühe roomlase naisena. Teise elu elas ta juuditarina 12. aastasaja vahetusel Inglismaal
Yorki krahvkonnas. Nimeks oli siis tal Rebecca. Pärast seda elas ta 15. sajandil teenijannana ühe
prantsuse printsessi teenistuses ning 16. sajandil oli ta õuedaam Hispaanias. 18. sajandi alguses elas
ta Londonis õmblejana. Muide 18. sajandi alguses räsis Inglismaad suur katk. Kuid viimase elu (
enne praegust ) elas ta USA-s Marylandis. Ta oli siis nunn ja nimeks Grace. Ta suri 1920. aastal.
Väga paljud ajaloo ja arheoloogia teadlased on uurinud Jane Evansi kirjeldusi. Evansi juhtumit on
väga põhjalikult uuritud ja ei ole leitud mitte mingisuguseid väärinformatsioone. Evansi kirjeldused
vastavate ajajärkude maailmast on väga täpsed ja kooskõlalised ajalooliste allikatega. Teadlased on
märkinud seda, et Evansi kirjeldatud mõndasid üksikasju ei ole võimalik teada ka siis, kui lugeda
mis tahes mahus raamatuid. Selles mõttes ei ole tema kirjeldustes leitud mitte ühtegi viga.
Inimesel on võimalus näha pärast surma Universumit - „rännates“ kõiksuse maailmaruumis. Näiteks
näeb inimene oma enda „silmadega“ Linnutee galaktikat, kui ta asub sellest väljaspool või hõljub
liikudes Galaktika siseses ruumis. Need astronoomilised objektid, mis meile ( maapealsetele inimestele
) on ainult nähtavad läbi suurte teleskoopide, on aga nö. surnutele lausa käega katsutavates
kaugustes. Pärast surma on võimalik liikuda paikades, mille olemasolu kohta maapealsetel inimestel
aimugi pole või ei ole nad kunagi oma enda silmadega neid näinud. Näiteks külastatakse imekaunist
Kotka udukogu ja selle kuulsaid tumedast tihedast gaasist sambaid. Samuti võib ta kohata hingematvalt
ilusaid täheparvi. Näiteks Maast 15 000 valgusaasta kaugusel on kerasparv 47 Tucanae. Seda,mida
maapealsed inimesed näevad raamatutes või läbi suurte teleskoopide, näeme neid tegelikult
pärast surma oma enda „silmadega“. Universum on aga tohutult suur. Väga palju on üliilusaid ja
meeli liigutavaid kohti, kuhu inimene pärast surma sattuda võib. Üheks näiteks võib tuua veel Suured
Magalhaesi Pilved. See on Maalt umbes 160 000 valgusaasta kaugusel asuv galaktika ja on
kindlasti üks suuremaid vaatamisväärsusi pärast inimese surma. Selle galaktika üheks kõige silmapaistvamaks
objektiks on Tarantli udukogu, mis on saanud oma nime ämblikulaadse välimuse tõttu.
Maailmaruumis veel „kaugemale liikudes“ näeb inimene ka Universumi kõige suuremaid objekte -
galaktika parvi ja superparvi.
Tuleb märkida, et need kosmilised objektid on inimesele pärast surma teistsugusemad kui elavatele
inimestele. Maapealsetele inimestele on näha neid sellistena nagu nad olid palju aegu tagasi,
sest nende „pinnalt“ lahkuv valgus jõuab meieni alles tuhandete või isegi miljonite aastate jooksul.
Pärast surma aga inimene külastab neid paiku väga suurel kiirusel – sinna jõudmiseks kulub ainult
mõni hetk. Läbides ülisuuri vahemaid – näiteks Maalt naabergalaktikasse Andromeedasse – kasutatakse
„liikumiseks“ neutraalseid tunneleid. Inimene liigub läbi Universumi tunnelite abil.
Maal elavatele inimestele on kosmose rännu võimalused tagatud tehnoloogiliste vahenditega. Nii
on see kujunenud tänapäeval. Kosmosetehnoloogia tase võimaldab Maa inimestel kosmoses liikuda
veel ainult meie Päikesesüsteemi piires. Inimastronautidel oleks suur jahmatus, et pärast ta surma
on kosmoserännu võimalused palju suuremad kui siin ja praegu planeedil Maa elus olles. On tõepoolest
täiesti jahmatav, kui palju peavad Maal elavad inimesed niivõrd palju pingutama, et saada
minna isegi Kuu pinnale.
Kui nimetatakse inimese surmajärgset elu teispoolsuseks ja elava inimese elu Maal aga siinpoolsuseks,
siis selline käsitlus ei ole tegelikult päris õige. Me kõik elame ühes maailmas – ühes Universumis.
Isegi inimene pärast surma. Mingisugusesse võõrasse dimensiooni sattumine pärast ini-
27