You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
väärtushinnangutele. Kuid Kuhni paradigmasid ongi kritiseeritud just selliste mõtteviiside pärast.<br />
Alan Chalmers aga väidab: „Kuhni teaduskäsitluses tuleb teadusprotsessis käibivaid väärtusi ja<br />
teooriate omaksvõttu või tagasilükkamist määrata vastava teadlaskonna psühholoogilise ja<br />
sotsioloogilise analüüsi abil. Kui see ühendada eeldusega, et kaasaegne teadus on kokku võtnud<br />
ratsionalismi tema parimal kujul, saame konservatiivse seisukoha. Kuhni positsioon ei anna meile<br />
mingit võimalust kindla teadlaskonna otsustuste ja toimimisviisi kritiseerimiseks.“ Chalmersi arvates<br />
oleks vajalik teadust analüüsida. Analüüsimisel on vaja arvestada teaduses püstitatud eesmärkidega.<br />
Samas tuleb keskenduda teaduse iseloomulikele joontele, hoolimata sellest, mida teadlased<br />
võiksid mõelda.<br />
Induktivism käsitleb teadust teadmistega, mis tulenevad kogemuslikest faktidest. Niimoodi<br />
saadakse aru teadusest, mille tõesus põhineb inimeste kogemuslikel faktidel, mis omakorda on<br />
võimalik saada vaatluste või eksperimentide käigus. Teaduses ei arvestata inimese isiklikke arvamusi,<br />
eelistusi ega spekulatiivseid kujutusi. Seega baseerub teadus nägemisel, kuulmisel,<br />
puudutamisel jne. Järelikult on teadus objektiivne. Teadmised, mis on tõestatud, on usaldusväärsed<br />
ja järelikult on need ka teaduslikud teadmised. Kuid selline teaduskäsitlus on ikkagi ebaõige ja võib<br />
isegi viia eksimusteni. Näiteks mõnedel juhtudel võib viia tõeste eeldustega järeldamine ebaõige<br />
lõpptulemuseni. Loogiline järeldamine, mis tugineb vaatlustel, eeldab väga suurel hulgal vaatlusi.<br />
Kuid vaatluste sooritamine ei ole alati vajalikud. Näiteks inimesed mõistsid aatomipommide surmavast<br />
olemusest alles siis, kui Teise maailmasõja lõpus heideti Hiroshimale aatomipomm. Sellisel<br />
juhul ei ole mõistlik sooritada palju eksperimente. Kuid on võimalik ka tõenäosuslikult sooritada<br />
loogilisi järeldusi. Kuid vaatuslik tõendus koosneb teatud hulgast vaatlusotsustest, mis siiski ei anna<br />
kõike hõlmavat otsust. Just mingisuguse teooria olemasolust sõltuvad vaatlusotsustused. Kuid<br />
samas ei saa siiski uurija ka inspiratsiooni, juhuslikkust ja muud päris eirata. Ja järelikult ei saa<br />
induktivismi ka täielikult ümber lükata. Tal on võimalik tuua nähtavale uusi arusaamasid teaduse<br />
loomuse kohta. Sellepärast esineb ka selle meetodi kriitika.<br />
Kui aga vaatlused juhinduvad teooriatest, siis tegemist on juba falsifikatsionismiga. Kuid ka<br />
sellisel juhul tuleb teha kontrollimisi nagu iga teise arvamuse korral. See tähendab seda, et teooria<br />
õigsust tuleb alati ka kontrollida. See teeb antud teadusfilosoofia üsna omapäraseks. Teooriad, mille<br />
õigsust kontrollimised ei tuvasta, tuleb need tunnistada kehtetuteks. Teadus ongi arenenud just läbi<br />
vigade ja proovide meetodil. Kontrollile vastupidavamad teooriad jäävad püsima. Popper aga<br />
nõudis kriitilist suhtumist teooriatesse ja teadmiste allikatesse: „...teadmistel on igasuguseid allikaid,<br />
kuid absoluutset autoriteeti ei ole mitte ühelgi“. See tähendab ka seda, et isegi autoriteetsetesse<br />
teaduse seisukohtadesse on vaja suhtuda kasvõi mõnesugusegi skeptismiga. Seda just eeldabki<br />
kriitiline ratsionalism. Popper väidab: „Kõik inimeste teadmised on siiski inimlikud – läbi segi meie<br />
eksituste, eelarvamuste, meie unistuste ja lootustega, et kõik, mis me saame teha, on pimesi tõe<br />
järele kombata, ehkki me temani ei küüni“. Popper eeldas uute tõeste teadmiste saamist, mis samas<br />
ka kontrolliksid olemasolevaid traditsioonilisi teadmisi. Teadust ei tohiks siiski hüljata. Tuleb<br />
küsimuste esitamise suhtes olla üsna julge. Tuleb julgelt esitada ka spekulatsioone, mis vahel<br />
võivad olla isegi liiga ennatlikud. Spekulatsioonid peavad olema teaduslikult kontrollitavad ja<br />
võimaliku kontrolli allumatuse tõttu need ka kõrvale jäetakse. Just need võõrad teooriad, mis on<br />
selgelt sõnastatud, on teaduslikult kontrollitavad. Falsifikatsioon etendab teaduse pikas arengus<br />
tähtsat osa. See tähendab seda, et kõik esitatavad hüpoteesid käsitletakse alguses väga kriitiliselt ja<br />
neid kontrollitakse, sest need ju püstitatakse mingisuguse probleemi tõestuseks. Kui aga hüpoteesi,<br />
mis on paljudes testides kinnitust leidnud, falsifitseeritakse, siis on tekkinud uus ja tõsisem<br />
probleem. See aga nõuab uusi hüpoteese, mida tuleb hakata esitama. Niimoodi võib selline protsess<br />
kesta lõputult. Falsifitseeritavuse aste on pigem suhteline kui absoluutne ja eeldab selle teisenemisi.<br />
Kuid teisenemise korral on eeldus ka erandite lisamisele. Vahel võivad ka falsifikatsioonid ise olla<br />
väärad. Näiteks sellised vaatlusotsused, mis sõltuvad mingisugusest teooriast, võivad olla väärad. Ja<br />
nii ongi võimalik järeldada seda, et teooriate „otse falsifitseerimist“ ei ole paraku võimalik. Kuid on<br />
täiesti arusaadav, et kõik sõltub ikkagi testimisest. Teadusesse jäetakse käsitlema selliseid tõeseid<br />
teadmisi, mis on kõik testid edukalt sooritanud. Need on nn baasotsustused, mis on edukad ja<br />
suudavad meid rahuldada. Kuid need võivad osutuda hiljem siiski väärateks ja see nõrgendab falsifikatsiooni.<br />
Chalmers kritiseerib Popperit: „Teooriaid ei saa lõplikult vääraks tunnistada, sest falsi-<br />
55
Change language