Maailmataju 1

Järgnev kvantfüüsikaline nähtus tõestab sellise võimaliku uue kvantformalismi kasutamist
niimoodi, et mikroosakesed tegelikult pidevalt teleportreeruvad aegruumis ja osakese lainepikkus ei
ole tegelikult midagi muud, kui kahe ruumipunkti vaheline kaugus ( osake teleportreerus ruumis
punktist A punkti B ja selle vaheline kaugus ongi De Broglie lainepikkus ). Kvantmehaanikas ilmnevad
väga selgesti pideva teleportatsiooni omadused või ilmingud. Näiteks vaatame kohe järgmist
juhtu.
Potentsiaalibarjäärile langegu vasakult paremale liikuv osake. Selle kõrgus on U 0 ja laius l. Kui
eksisteerib juht E < U 0 , siis on olemas nullist erinev tõenäosus selleks, et osake läbib barjääri ja
satub barjääri välisesse piirkonda.
Tõenäosus, et osake läbib potentsiaalibarjääri, sõltub aga barjääri laiusest l ja suurusest U 0 – E:
Seda avaldist nimetatakse läbilaskvusteguriks ( D ). D väheneb väga kiiresti osakese massi m
suurenemisel.
Kuid viimase võrrandi e astmes oleva avaldise on võimalik kirjutada järgmisele kujule:
Kuna osakese lainepikkuse avaldis on järgmine
siis saame e astmeks järgmise avaldise:
Kuid sellel avaldisel on ka üldisem kuju:
kus U = U ( x ).
Sellist nähtust nimetatakse sageli tunneliefektiks.
Suurus U 0 – E on ju tegelikult osakese ( kineetiline ) energia. Osakese lainepikkus ja energia on
omavahel väga seotud. Osakese lainepikkus ju sõltub energiast järgmiselt:
Siin on näha seda, et mida suurem on osakese energia ja/või mass, seda väiksem on osakese lainepikkus.
Kui aga lainepikkus on võrdne barjääri laiusega või on sellest suurem ehk kui E < U 0 , siis
on olemas nullist erinev tõenäosus selleks, et osake läbib potentsiaalbarjääri, mis on täiesti võimatu
klassikalise mehaanika järgi.
Siin on ju täiesti selgelt näha seda, et esineb osakese teleportatsiooni omaduse üks nähtusi. Kui
80