Maailmataju 1

1 Ajas rändamise teooria
1.1 Ajas rändamise füüsikalised alused
1.1.1 Sissejuhatus
Järgnevalt ( ajas rändamise teooria põhiideedes ) käsitleme lihtsat kolmemõõtmelist (tava)ruumi
ehk eukleidilist ( või pseudoeukleidilist ) ruumi Cartesiuse ristkoordinaadistikus ( või sfäärilistes
koordinaatides ). Siin on kolmemõõtmeline (tava)ruum eranditult kõikjal eukleidiline ja aeg
eranditult kõikjal alati „ühevoolavusega“. Kuid hiljem edaspidi hakkame me vaatama seda, et see
tegelikult ei ole nii. Aeg ( ehk kestvus ) ei ole kõikjal ühetaoline, vaid aeg „liigub“ erinevates taustsüsteemides
erinevalt. Ka ruum ei ole kõikjal eukleidiline, vaid ruum ( tegelikult ka aeg ) on näiteks
massiivsete kehade ümbruses kõver. Seda näitavad meile eri- ja üldrelatiivsusteooria. Kuid miks
sellised aja ja ruumi efektid relatiivsusteoorias esinevad, seda me hiljem lähemalt vaatama
hakkamegi. Relatiivsusteoorias esinevad aja ja ruumi efektid tulenevad just ajas rändamise teoorias
olevatest seaduspärasustest. Sellepärast enne relatiivsusteooriaga tutvumist käsitlemegi just ajas
rändamise teooriat. Aja ja ruumi efektid, mis on kirjeldatud relatiivsusteoorias, tulevad välja tegelikult
just ajas rändamise teooriast.
Et aga hiljem mõista kõveraid aegruume ( ehk mitteeukleidilisi aegruume ), tuleb kõige pealt
tundma õppida aga just eukleidilist ( või pseudoeukleidilist ) aegruumi.
1.1.2 Ajas rändamise põhiprintsiibid
Aeg ja ruum ei saa olla üksteisest lahus. Need kaks moodustavad ühtse terviku, mida siis nimetatakse
„aegruumiks“. Aeg ja ruum on ühe ja sama „kontiinumi“ osad. Ei ole võimalik, et aeg on
olemas, kuid ruumi ei eksisteeri või vastupidi.
Ülaltoodud väide tuleneb erirelatiivsusteooriast. Valguse kiirus vaakumis on jääv suurus iga vaatleja suhtes ja igasugustes
taustsüsteemides ( ka inertsiaalsetes taustsüsteemides ). Selline asjaolu tuleneb aja ja ruumi „koosteisenemisest“ - mida kiiremini
keha liigub ( mida lähemale valguse kiirusele vaakumis ), seda enam aeg aegleneb ja keha pikkus lüheneb.
Kui aeg ja ruum on teineteisest nii lahutamatult seotud, siis liikudes ajas ( näiteks minevikku )
liigume ka ruumis. Rännates ajas, liigume ka ( mingisuguses ) ruumis. Selline on järeldus eeltoodule.
Selline järeldus või idee on üks olulisemaid ajas rändamise teoorias. See on üks põhilisemaid ideid üldse. Valguse kiirus vaakumis
on kõikidele vaatlejatele üks ja sama suurus. Tegemist on ( millegi ) liikumisega ja selle kiirusega. Nii ongi näha seda, et
mingisugune kestvus ( ehk aeg ) ja ruumiline ulatus ( ruum ) eksisteerivad ( sõltuvalt ) koos. Ehk teisisõnu: mingile kestvusele ( ajale
) vastab mingisugune ruumiline ulatus ( ruum ). Ei ole olemas mitte ühtegi liikumist, mis ei toimuks ruumis.
Eelnevalt toodud väitest on võimalik teha veel uusi järeldusi. Aeg on füüsikaliste protsesside
kestvus. Kuid igale ajahetkele vastab oma ruumipunkt. See tähendab ka seda, et mida kaugemal on
mingi ajahetk ( näiteks minevikus ), seda kaugemal on ka selle ruumipunkt „ruumis“. Mingisugusele
kestvusele ( ehk ajale ) vastab samas ka mingisugune „ulatus“ ruumis.
Saadud järeldus ongi oma olemuselt ajas rändamise põhiseaduseks. Kõik ülejäänud järeldused, mis hakkavad nüüd ilmnema,
tulevad ülal toodud tõsiasjast. Hiljem me näeme seda, et selline seaduspärasus on oma olemuselt ei midagi muud kui Universumi
8