Maailmataju 1

Need on ühed kõige elementaarsemad teadmised raskusväljast. Selle tulemusena ei saa ruum olla
eukleidiline ( pseudoeukleidiline ), vaid ruum peab olema „kõver“. Aeg ei ole enam ka absoluutne.
„Pikkuse“ lühenemist on siin mõeldud füüsikalist kaugust kahe punkti A ja B vahel ( kaugus gravitatsioonivälja
kahe punkti vahel ), mis asetsevad tsentrist 0 tõmmatud raadiusel:
Toimub Universumi meetriline paisumine. Kaugus gravitatsioonivälja kahe punkti vahel väheneb.
Antud Universumi paisumise mudelis seisnebki Universumi paisumine pikkuse pikenemises.
Kui pikkus pikeneb, siis ka ajavahemikud lühenevad. Pikkuse pikenemise all on Universumi
paisumise mudelis mõeldud Universumi meetrilist paisumist.
Tänapäevasest kosmoloogiast on aga teada seda, et Universum „sai alguse“ ( alg )singulaarsusest
– punktist, mis oli lõpmata väike. Võib ka nii öelda, et aega ja ruumi siis ei olnud olemas. Ka antud
mudelis on „välja“ tsentris aegruumi punkt ( singulaarsus ). See on punkt 0. Reaalsetes väljades see
päris nii tegelikult ei ole; seal ( välja tsentris ) on „aegruumitu“ ( aega ja ruumi pole ) piirkond või
ala, mida kirjeldab Schwarschildi raadius. Kuid meie mudel on siiski teistsugune. Nimelt on olemas
punktis 0 singulaarsus. Matemaatiliselt on aga siis kõik järgmiselt:
Schwarschildi raadius on avaldatav järgmisel kujul:
Seega:
Siin tuleb aga arvestada seda, et:
Kuid selline Universumi singulaarsus ei jäänud selliseks, vaid tema „mõõtmed“ suurenesid.
Tekkis aeg ja ruum ning Universum hakkas paisuma. Seda näeme ka antud „mudelis“ - välja tsent-
36