Maailmataju 1

peaaju nägemiskeskusesse ja seal luuakse sellest värviline pilt. Kepikestekujulised rakud on aga tundlikumad. Need suudavad ka öösel vastu
võtta footoneid ja loob meile mustvalge pildi.
Suured teleskoobid suuresti võimendavad valgust. Ilma selleta me neid värve ei näeks. Taeva- kehade värvused annavad teadlastele vihjeid
nende keemilisest koostisest, temperatuurist, kosmoses liikumisest ja kauguse Maast. Kõige loomulikumad värvid on planeetidel. Nende värve
on kõige lihtsam tõlgendada. Planeedid ise tegelikult ei helenda, vaid nad ainult peegeldavad tähtede valgust. Planeetide värvus sõltub sellest, et
millist lainepikkust nad neelavad. Näiteks Neptuun ja Uraan on sinakad planeedid. Nende planeetide atmosfääris neelab metaan punast valgust.
Mars on aga punane planeet, sest selle planeedi pinnases olev roostekarva raudoksiid neelab just rohelist valgust. Sama- sugune põhimõte esineb
ka Maa looduses. Näiteks Maa loodus on enamasti roheline, sest taimedes esinev klorofüll neelab punast valgust. Nii paistavadki lehed rohelised.
Ka kõrgtemperatuurilistel objektidel esineb värvus ja valgus. Tähe temperatuur tehakse kindlaks just tema värvuse kaudu. Kehade kuumenedes
muutub enamasti nende värvus. Näiteks raua kuume- nemisel muutub selle värvus kirsspunasest kollakasoranžini. Mida väiksem temperatuur on
tähel, seda punasem ta välja paistab. Vastupidisel korral on täht sinine. Tähtede populatsioonide värve annavad edasi just galaktikatest tehtud
värvipildid. Galaktika välises osas on tavaliselt noored tähed. Need on sinaka tooniga ja väga suurte temperatuuridega. Kuid galaktika keskosas
on enamasti vanemad tähed ( nagu meie täht Päike ). Need on madalama temperatuuriga ja paistavad välja kollasemad.
Kõige värvilisemad objektid kosmoses on tähtedevahelised helendavast gaasist pilved. Näiteks neoongaas muutub erkkollaseks, kui see juhtub
elektriseeruma. Teised gaasid on helendusmisel igaüks oma värvi. Värvivarjundid on küllastatud ja väga selged ning puhtad. Kosmoses leiduvad
gaasid ergastuvad magnetväljades, UV-kiirguses ja siis, kui mõni täht plahvatab ja selle lööklaine gaasi helendama sunnib, põrgates sellega
kokku. Kõik värvused on tingitud keemiliste elementide olemasolust Universumis. Näiteks hapnik helendab sügavsiniselt, lämmastik roheliselt,
väävel kollaselt jne. Kuid vesinik helendab kas punaselt või roheliselt, sõltuvalt sellest, et milline on vesiniku energiatase.
Kosmose objektidest näeme palju värvilisi pilte. Kuid selle saamiseks hangitakse energiat elek- tromagnetilise spektri kogu nähtavast osast.
Värvipildid saadakse peamiselt kolme erineva värvi kombineerimisel. Näiteks punane, roheline ja sinine on kolm põhivärvust. Kõik teised
värvused on nende kolme värvi kombinatsioon. Erinevaid värvusi võib olla isegi miljoneid. Et aga saada värvide puhtust ja originaalsust leiutas
1930. aastal värvifilmitööstus Technicolor selleks vastava tehno- loogia. Läbi punase, rohelise ja sinise filtri säriti korraga kolm mustvalget
filmirulli. Seejärel lasti mustvalged filmid läbi samasuguste värvifiltrite. Pärast seda trükiti need korraga ühele värvifilmile.
Niimoodi sooritavad ka kosmost fotografeerides kaamerad. Pilte sooritatakse läbi erinevate värvifiltrite. Enamasti pannakse kokku täielik
loomulike värvide spekter. Seda saadakse siis, kui mõdasid filtreid kasutatakse kohakuti. Kuid astronoomid kasutavad ka mingite kindlate
valgussa- gedustele häälestatuid filtreid. Sellisel juhul kasutatakse pikkusühikut nimega ongström. Üks ongström on üks kümnemiljondik meetrit.
Näiteks Päikese aktiivsetes piirkondades olev vesinik helendab lainepikkusel 6562 ongströmi. Filtrid võivad näidata ka struktuure detailsemalt.
Selleks nad blokeerivad ülearuseid lainepikkusi.
Kosmosekaameratel on enamasti kümneid värvifiltreid. Just selliste kaameratega on saadud kõige paremad fotod. Näiteks kosmoseteleskoobil
Hubble´il on olemas täiustatud ülevaatekaamera, samuti ka marsikulguri kaamerad, kosmosejaama Cassini kaamera Saturnil jne. Need on
kaamerad tegemaks teaduslikku tööd. Need filtrid jagavad valguse värvid väga täpselt.
4