Mis on aeg?

eksisteerimast. Kõlab ju loogiliselt, et “ajast väljumise” korral aega enam ei eksisteerigi. See
avaldub näiteks siis, kui ületatakse valguse kiirus vaakumis, sest mida lähemale keha kiirus jõuab
valguse kiirusele vaakumis, seda enam aeg aegleneb ja keha pikkus lüheneb. Kuid selline aegruumi
piirkond on näiteks ka mustade aukude tsentrites. Taolises aegruumi piirkonnas olles ei allu inimene
enam Universumi kosmoloogilisele paisumisele, sest Universumi paisumine avaldub kahe
ruumipunkti vahelise kauguse suurenemisega ( see tähendab seda, et galaktikad eemalduvad
üksteisest seda kiiremini, mida enam kaugemal nad üksteisest on ). Võimalikuks osutub ajas
liikumine, mis on oma olemuselt ruumis liikumine, sest aeg ja ruum ei saa eksisteerida teineteisest
lahus.
Maailmataju ajas rändamise teooria kirjeldab inimese füüsikalist ajas liikumist. Näiteks inimene
on võimeline liikuma ajas minevikku või tulevikku. Kõik füüsikalised kehad liiguvad ajas –
tuleviku suunas. Ja seega on ajas rändamise teooria kogu Universumi ( füüsika ) eksisteerimise
aluseks. Ajas rändamise teooria edasiarendused näitavad Universumi füüsikalist olemust. See
seisneb selles, et Universumit ei ole tegelikult olemas, mis tuleb välja sellest, et Universum ise on
ajatu. Ajas rändamise tehniline lahend õpetab looma reaalset ajas rändamist. Selle põhiliseks teesiks
on see, et peale massi kõverdab aegruumi ka energia. See tuleb välja A. Einsteini
erirelatiivsusteooria energia ja massi ekvivalentsuse printsiibist.
Maailmataju ajas rändamise teooria osas on kirjeldatud inimese teoreetiline võimalus ajas
rändamiseks, mida me ka eelnevalt lühidalt esitasime, et edaspidi mõista inimese tehnilist ajas
rändamist. Kuid kogu järgnevas osas on kirjeldatud inimese tehniline võimalus reaalseks ajas
rändamiseks, mida me ka järgnevalt lühidalt järjekorras esitame:
1. Inimene rändab ajas ainult siis ja veelkord ainult siis, kui ta satub hyperruumi ehk väljapoole
aegruumi. „Seal“ on aegruum üldrelatiivsusteooria järgi kõverdunud lõpmatuseni ( ehk aeg
on aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus on lühenenud samuti
lõpmatuseni ehk dt = ds = ∞ ). Selline aegruumi piirkond ( kus aegruumi eksisteerimine
lakkab olemast ) eksisteerib näiteks mustade aukude tsentrites ja seetõttu võivad mustad
augud olla nagu „väravateks“, mille kaudu on võimalik siseneda hyperruumi.
2. Üldrelatiivsusteooria järgi kõverdab aegruumi keha mass. Kuna erirelatiivsusteooria järgi on
mass ja energia ekvivalentsed suurused valemis E = mc 2 , siis seega kõverdab aegruumi
peale massi ka veel energia.
3. Elektri- ja magnetväljal ( ja seega elektromagnetväljal ) on olemas energia ( ning ka mass ja
impulss ). See tähendab seda, et elektri- ja magnetvälja korral on energia kandjaks väli,
mitte laengud. Laengud on lihtsalt välja tekitajateks. Seega suudavad need väljad kui
energiaväljad kõverdada aegruumi nii nagu seda teevad kehade massid. Elektrijõu ja
gravitatsioonijõu vahe on 5,27 * 10 -44 . Oluline on märkida seda, et elektromagnetväli ise ei
ole tingitud aegruumi kõverdusest, kuid on võimeline mõjutama aegruumi struktuuri.
4. Elektrilaengu ( magnetlaenguid looduses ei eksisteeri ) mõju aegruumile kirjeldab
üldrelatiivsusteoorias tuntud Reissner-Nordströmi meetriline matemaatika.
5. Mida suurem on kehal mass, seda rohkem see aegruumi kõverdab ja sama on tegelikult ka
elektrilaenguga – s.t. mida suurem on kehal elektrilaeng ( ehk mida rohkem on väljal
energiat ), seda enam kõverdab see aega ja ruumi. Kuid siin peab arvestama seda, et kui
keha massi mõju aegruumi meetrikale on pöördvõrdeline raadiusega ehk kaugusega massist,
siis keha elektrilaengu korral on see aga pöördvõrdeline kauguse ruuduga laengust.
6. Et inimene saaks reaalselt rännata ajas, peab ta selleks olema elektrostaatiliselt laetud, kuna
elektrilaeng suudab mõjutada aegruumi kõverust. Elektrostaatilise laengu korral liiguvad
laengud hõõrdejõu mõjul, kuid „elektrodünaamilise laengu“ korral liiguvad laengud tõmbe-
285