Mis on aeg?

Viimane seos näitab meile juba impulsimomendi jäävuse seadust ehk
= =
See tähendab seda, et impulsimomendi jäävuse seadus tuleneb ruumisuundade samaväärsusest.
Kuid laengute jäävuse seadused tulenevad mitmesugustest sümmeetriaomadustest.
( Lorents 1998, 257-263 ).
3.5 Ajatu Universum
Tavalise inimese jaoks on aeg eksisteerinud mineviku, oleviku ja tuleviku vormis. Kui aga
liikuda ajas, siis ajavormid nagu minevik ja tulevik kaovad ning esile tuleb ainult oleviku ajavorm.
Näiteks minevikus asetleidnud sündmused ei toimu ajaränduri jaoks enam minevikus, sest ta on ju
liikunud ajas minevikku. Seetõttu kehtib temale ainult oleviku ajavorm ja selles mõttes on
Universum ise tegelikult ajatu. See tähendab seda, et aega ei eksisteeri, millest järeldub omakorda
veel üks tõsiasi. Nimelt igasugune liikumine Universumis on seotud ajaga – täpsemalt öeldes
ajavormidega nagu näiteks minevik, olevik ja tulevik. Näiteks keha liikumise kiiruse kirjeldamiseks
kasutatakse alghetke, hetkkiiruse ja lõppkiiruse mõisteid. Kui aga Universum on oma olemuselt
tegelikult ajatu ( s.t. eksisteerib ainult oleviku ajavorm ), siis Universumis nähtavat liikumist ei ole
tegelikult olemas. See on illusioon, mis tuleneb sellest, et eksisteerib ainult oleviku aja liik ja
seetõttu minevikku ega tulevikku ei ole tegelikult olemas. Universumis nähtavad sündmused ja
protsessid pole tegelikult liikumises. Kogu meie teadaolev Universum on seega tegelikult paigal
olekus. Nähtav liikumine Universumis on ainult näiline ehk illusioon. Just aja ( ja seega ka ruumi )
näiline olemasolu loovadki kõige liikumise illusiooni.
Igapäevaselt elav inimene liigub pidevalt ruumis ühest ruumipunktist teise. Kuid ajarändur liigub
ajas ( s.t. hyperruumis ) ühest ajahetkest teise, mis füüsikaliselt on analoogiline ruumis liikumisega
ühest ruumipunktist teise. Sellest tulenevalt eksisteerivad ajaränduri jaoks Universumis minevikus
hävinud hooned, kuid seda teistel ajahetkedel sarnaselt nii nagu olevikus elava inimese suhtes
eksisteerivad hooned erinevates ruumi asukohtades. Selles mõttes ongi Universum oma olemuselt
tegelikult ajatu. Aega ei ole olemas. Näiteks 16 aastat tagasi surnud inimene tegelikult ikka veel
eksisteerib. Ta on Universumis olemas, kuid eksisteerib meie suhtes minevikus, mitte olevikus ( ega
ka tulevikus ). See tähendab, et inimene „elab“ meie suhtes möödunud ajahetkedes ( ehk möödunud
hyperruumi punktides ). Olevikus teda enam ei eksisteeri ja pole teda ka tulevikus. Kuid
sellegipoolest on ta siiski Universumis olemas.
Kui inimene liigub ruumis ( s.t. tavaruumis ), siis ta võib olla erinevates ruumipunktides, kuid ei
saa olla seda üheaegselt. Näiteks võib inimene viibida oma majas ühel hetkel köögis ja siis mõnel
teisel hetkel toimetada elutoas. Ajaga on tegelikult samamoodi, sest Universum eksisteerib ajaliselt
tegelikult ühekorraga. Nii nagu on ruumiga, nii on ka ajaga ( sest ajas rändamist võimaldab
hyperruumis liikumine ). Minevikus surnud inimene tegelikult ikka veel eksisteerib nii nagu
inimene viibib majas ühes ruumis, kuid teistes ruumides teda ei ole. Selles seisnebki ajatu
Universumi füüsikaline olemus. Seda näitab vaieldamatult inimese reaalne ajas rändamine
minevikku või tulevikku. Aja eksisteerimine sarnaneb ruumi eksisteerimisega, mistõttu eksisteerib
Universum küll erinevates ruumipunktides, kuid samas ka erinevates ajahetkedes.
Aja rännak minevikku on füüsikaliselt samaväärne, mis inimese liikumine majas ühest toast
teise. Seetõttu pole aega tegelikult olemas. Ruumis on võimalik liikuda ühest asukohast teise. Just
see sama asjaolu kehtib tegelikult ka aja kohta. Minevikus asetleidnud sündmused on tegelikult
Universumis ikka veel reaalselt olemas. Selle mõistmiseks on olemas analoogiline seos ruumis
toimuvaga. Näiteks inimene sõidab linnast ära maale puhkama. Mõnda aega inimest linnas ei
361