PDF file (4 MB) - Arheoloogia Tartu Ülikoolis

Varasema perioodi hooneid ning ahje on käsitlenud Evald Tõnisson (1980, 1981). Ahje
on uurinud ka Vello Lõugas (1968). Haapsalu varaseid linnaehitisi on uurinud Anton
Pärn (2004) ja Tartu Riia-eeslinna Eero Heinloo (2006, 2007). Eesti keskaegsete linnade
puithooneid, ennekõike eluhooneid käsitleva bakalaureusetöö on Tartu Ülikoolis
kaitsnud Kristi Kivilaid (2007). Nende tööde kohta saab kukkuvõtvalt öelda, et
käsitletud on ennekõike asulate hoonestust ja majapidamisega seotud objekte, ning
nende arengut läbi aja. Erandina on Valter Lang uurinud maakasutuse võimalikke
arengujooni muinasajast keskaega (2002). Ilmunud on ülevaatlikud artiklid asulate
suuremas (Olustvere, Uderna, Lehmja, Kärevere, Vana-Koiola), aga ka väiksemas
mahus (Aindu, Kääpa, Proosa, Ilumäe jt) arheoloogilise uurimise tulemustest, millistes
on kokku võetud info nii leitud ehitistest kui muudest objektidest, kui ka leiumaterjalist
(Тамла. и Лаул 1979, Лави. jt 1981, Соколовский В. 1985 ja 1986, Соколовский В. и
Соколовски М. 1987, Tamla ja Valk 1987, Ланг и Лиги 1988, Ланг и Лиги 1990,
Lavi ja Niinre 1990, Lang 1996 jt). Viimasena ilmunud kokkuvõtliku ülevaate Eesti
kesk- ja varauusaegsete asulate arheoloogilisest uurimisest on kirjutanud Heiki Valk
(2006). Sealt selgub, milliseid nimetatud ajaperioodi kuuluvaid asulaid on uuritud 1970.
aastate II poolest aastani 2006, ning samuti, missuguseid asulaid puudutavaid
üldteemasid on arheoloogiateemalises uurimistöös käsitletud (Valk 2006, 214-215,
219). Asulakohtade leiumaterjali uurimisest võib välja tuua Kaupo Deemanti artikli
„Eestlaste keskaegsest materiaalsest kultuurist (13.-17. saj.)“ (1992) ja Gurly Vedru
põhjaliku lõputöö Proosa asulakoha materjalist (1995). Kirjeldatud
arheoloogiateemaliste tööde peaaegu täieliku üldjoonena aga saab välja tuua, et
asulakohtade ehk siis külade elanikele on neis pööratud äärmiselt vähe tähelepanu.
Arheoloogilistele uurimustele liituvad ajaloolaste käsitlused külade struktuurist (Liitoja-
Tarkiainen 2000, Troska 1987) ja varauusaja perioodi kirjeldamisel etnoloogide
uurimused Eesti küla ehitistest (Manninen 1933, Ränk 1937, 1939, 1962, Habicht 1977
jt). Samuti on 13.-18. sajandi Lõuna-Eesti talurahvaajalugu põhjalikult käsitlenud
Herbert Ligi (1961, 1963, 1968), kes on kirjutanud nii talurahva majanduslikust kui
üldisest olukorrast. Enn Tarvel (1964, 1972) on kirjutanud näiteks talupoegadest Poola
ajal ja adramaa mõistest. Talurahva üldist olukorda on oma Eesti uusaja ajaloo
üldkäsitluses kirjeldanud Mati Laur (1999). Mõisatest on kirjutanud Tiit Rosenberg
(1994). Sulev Vahtre (1973, 1977, 1987) on käsitlenud talurahva demograafilist
olukorda. Ülle Liitoja-Tarkiainen (2000) on kirjutanud hajataludest Põhja-Liivimaal 17.
4