PDF file (4 MB) - Arheoloogia Tartu Ülikoolis

Udernas, ja nagu järgnevast tekstist selgub, ei viita sellele ka kaudselt midagi (näiteks
paranenud lugemisoskus või kristlik moraal).
Need esimesed allikad, mis Uderna piirkonna kohta alates 18. sajandi alguskümneist on,
kinnitavad kiriku kehva võimu oma koguduse üle. Kirik tundub olevat ebapopulaarne ja
rahva moraal vilets. Kõik see tuleb välja 1717. aastast Rõngu kirikuõpetajaks saanud
pastor Theophilius Eichleri kirjeldustest. 1717. aastal kaebab Eichler väga Rõngu
kihelkonna talupoegade rumaluse (ei õpita katekismust enne, kui vaja abielluda, ja siis
on inimesed juba liiga kõva peaga, et õppida), joomarluse (lapsi ei saa enne ristida, kui
hangitud suurel hulgal viina ja õlut, mistõttu lapsi sureb ristimata), halva kirikuskäimise
(laupäeval peetavat talguid, mille järgi juuakse end kollektiivselt nii täis, et pühapäeval
jõuab kirikusse vaevalt 10 inimest) ja ihnuse üle (Olevat neidki, kes pole õpetajale üldse
midagi maksnud. Neilt köstriga nõudmas käies, üteldud õpetajale lausa näkku: „Minna
ei olle igganes masnu“.) Lisaks kahtlustab Eichler, et talupojad matavad surnuid
„võssa“(Rebane 1938, 21-22). Eichleri kahtlustus surnute matmise kohta tundub olevat
põhjendatud – nt 1926. aasta Rõngu kihelkonna kirjeldusest leiab ainuüksi Uderna valla
piiridest viis kalme- või kalmumäge, neist lähim kohe endise Suur-Uderna küla,
praeguse Umboja talu maadel (Noppel 1926, 25). Lisaks paistavad õnnetul kombel eriti
silma Uderna mõisas teenivad naisterahvad - nimelt hooramise, abielurikkumise ja teiste
sarnaste süütegudega. Uderna nimi ei ole kirikuõpetaja jaoks üldse eriti heas kirjas:
esineb veel seoses sellega, et sealsed talupojad on kirikuõpetajale kõige rohkem palka
võlgu (Rebane 1938, 22-23) ning 18. sajandi lõpupoole suure suguhaiguste levikuga
(Rebane 1938, 26). Tundub, et probleemiks on see, et kirikuõpetaja ja külakogukonna
arusaam moraalsusest erineb tublisti.
Seda üldpilti ei paranda ka teine allikaliik, milles 18. sajandi I poole Uderna elanikud
peamiselt esindatud on: kohtutoimikud ja pahategijate loetelud (EAA. 914.1.115, EAA.
914.1.286, EAA. 914.1.342, EAA. 914.1.384). Kohtutoimikutes on ära toodud
rängemad süüasjad, mis jõudsid välja Tartu Maakohtusse. Peaks märkima, et esimene
Uderna kurikaela käsitlev kohtutoimik on aastast 1718 (EAA. 914.1.115) ja seal
käsitletakse kupja Tohu Ewerti süüasja sodoomias. Dokumendis esineb ka teisi inimesi
Uderna külarahvast, säilik ise on kolmkümmend lehekülge paks ja ületab tekstiosa
suuruselt tublisti mahult järgmist Uderna küla puudutavat kirjalikku allikat, Uderna
mõisa säilinud dokumentide kogumikku aastaist 1638 kuni 1756 (EAA. 567.3.59).
71