PDF file (4 MB) - Arheoloogia Tartu Ãlikoolis
PDF file (4 MB) - Arheoloogia Tartu Ãlikoolis
PDF file (4 MB) - Arheoloogia Tartu Ãlikoolis
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
on lapse elukeskkonnaks tema enda pere. Perekonna sees aga võib isegi väga sarnases<br />
kultuurikeskkonnas valitseda ühest äärmusest teise ulatuv õhkkond; lapsepõlved võivad<br />
olla väga erinevad. Ei maksa otsida kesk- ja varauusaja laste ja vanemate suhetest<br />
midagi eriliselt sünget. 14. sajandi alguses jutustab külafilosoofist ketser usuküsimustest<br />
väga huvitatud Montaillou kogukonna karjustele maise maailma kiusatustest: „Saatan<br />
ütles: „Mina viin teid oma maailma ja annan teile härgi, lehmi ja palju rikkusi, ka naise<br />
kaaslaseks, ja saate endale oma majad ja saate lapsi ja kui teil on ükski laps, rõõmustate<br />
enam tema pärast kui kogu selle rahu pärast, mis teil on siin paradiisis.““(Le Roy<br />
Ladurie 1996, 45) Kindlasti rõõmustasid oma laste üle sama palju need keskaegsed<br />
vanemad, kes elasid väikese Püreneede mägiküla asemel Udernas – seda enam, et<br />
montaillou`lased asusid tunduvalt sügavamal kristlikus kultuuriruumis ja vaevalt et<br />
Uderna elanikele kristlik lihasuretamine ja maise maailma põlgamine sarnaselt köitev<br />
oli. Ehk võiks kolmesentimeetrise läbimõõduga muinasaja lõpust pärit nähtavasti<br />
väiksele tüdrukule kuulunud plettornamendiga pronkskäevõru (419) kõneleda just<br />
laste hoidmisest ja armastamisest, kuna tegu on esemega, mis tuli tõenäoliselt muretseda<br />
väljastpoolt küla ning mille eest tuli muidugi maksta. Samamoodi võiks kirjeldada palju<br />
hilisemast ajast, tõenäoliselt 18. sajandist pärit linnukujulist savivilet (287) (lisa 1,<br />
joonis 37), mis võis olla mõnele lapsele ostetud laadalt või potikaupmehe käest.<br />
Savivile kõneleb ilmekalt vanema või mõne teise pereliikme pingutusest lapsele<br />
heameelt valmistada, sellest, et last on armastatud ja tema olemasolu hinnatud piisavalt,<br />
et osta talle väljastpoolt kodu praktilise väärtuseta mänguasi. Maa-asula arheoloogilises<br />
materjalis laste mänguasju eriti tihti ei leidu – laste mängud toimusid seega ennekõike<br />
isetehtud, koduste esemetega. Lisaks viitab savivile kui praktilises mõttes täiesti kasutu<br />
eseme ostmine sellele, et perekond oli tõenäoliselt majanduslikult heal järjel ja sai<br />
endale selliseid asju lubada. Kodus tehtud asjadest aga viitab Uderna laste mängudele<br />
vurriluu (1221).<br />
Mänguasjade hulka võiks kuuluda ka katkine vilepill (1401) (lisa 1, joonis 26). Samas<br />
ei saa selles sugugi kindel olla, sest teisi, varasemast ajast pärinevaid leitud vilepille<br />
pole seostatud laste ja nende mängudega. Kindel on see, et vilepill viitab<br />
muusikariistana vaba aja veetmisele külas. Sarnaseid vilepille on leitud juba 9. sajandi<br />
Hedeby leiumaterjali hulgas, ning hiljem Põhja- ja Kesk-Euroopast (Berg 1984, 33).<br />
Lähemate naabrite juurest Lätist on teada kaks sarnast leidu 9.-10. sajandi Araiši<br />
järveasulast. Lisaks on ühe Tērvete linnuse ahju savivaabal säilinud 13. sajandisse<br />
76
Change language