Maailmataju 4.1

use suurest kasvust ehk siirdumisest tavaruumist üle hyperruumi. Järgnevalt vaatame aga sama
ruumiga – pikkuse kontraktsiooni, mille korral keha liigub siis ruumist välja – ruumitusse dimensiooni.
Seda, mida avastas A. Einstein 1905. aastal erirelatiivsusteoorias, aja ja ruumi muundumised,
oli nö. matemaatilised „vormid“ aja ja ruumi kadumisest kehade suure liikumiskiiruse kasvu korral
ehk siis siirdumisel tavaruumist hyperruumi. Need näitavad aja aeglenemist ( ehk aja kadumist ) ja
pikkuse lühenemist ( ehk ruumi kadumist ) matemaatiliselt. Näiteks kui keha liigub valguse
kiirusega vaakumis, siis aeg ja ruum lakkavad üldse eksisteerimast:
= =
= =
Sellepärast, et
v = c.
Siin on näha seda, et aega ja ruumi ei ole, kui keha liigub vaakumis valguse kiirusega. Järelikult
sellele lähenedes ( valguse kiirusele vaakumis ) hakkavad aeg ja ruum kaduma, mis väljendubki aja
aeglenemises ja keha pikkuse lühenemises.
Kõikides taustsüsteemides jääb aga näiteks omaaeg samasuguseks. See ei muutu. Kuid see on
kõigest illusioon. Näiteks aja aeglenemist inimene ei tajuks. Seda tajutakse ainult siis, kui näiteks
saaksime kõrvalt vaadata rongi sisse, mis liigub valguse lähedase kiirusega. Kellad käiksid rongi
sees tuhandeid kordi aeglasemalt, kui rongist väljas olles. Rongi sees istuvale inimesele tundub aeg
kulgevat aga normaalselt, kuid väljas pool seda rongi tundub vaatlejale rongis olev ajakulg aeglenevat.
On selgesti näha seda, et vaatlejale ei ole näiteks aja aeglenemine ehk aja kadumine tajutav
seni, kuni ta ei viibi „süsteemist“, kus aja effekt aset leiab, väljaspool. Omaaja jäävus taustsüsteemides
on tegelikult pelgalt näiline. See tegelikult ei ole nii. Kui see aga oleks siiski nii, siis peab
omaaeg ju sama olema ka süsteemist väljaspool olevale vaatlejale. Kuid nii see ju siiski ei ole. Kõik
eelnev kehtib sisuliselt ka pikkuse kontraktsiooni kohta.
Aja kulgemine erinevates taustsüsteemides on erinev ehk see on suhteline, mis sõltub vaatleja
asukohast ruumis ehk sõltub taustsüsteemi valikust. Suhteline ehk relatiivne on ka inimese reaalne
ajas teleportreerumine. Näiteks inimene võib hetkega teleportreeruda ajas 30 aastat tulevikku või
selle asemel ta lihtsalt ootab 30 aastat ( mis on ka tegelikult ajas rändamine ), et jõuda hetke, mil
teleportreerumisega oleks jõudnud ainult ühe hetkega. Ajas minevikku saab minna ainult
teleportreerumisega.
1.3.1.6 Keha pikkuse kontraktsioon
Oletame seda, et Maa pealt alustab oma teekonda ruumilaev ühtlase kiirusega v kinnistähe
suunas. Täht ise asub kaugusel l. Vaatleja, kes jäi Maale, mõõdab reisi kestuseks t:
=
kuid kell, mis eksisteerib laeva pardal, näitab vähem aega:
69