Maailmataju 4.1

2 Unisoofia „teadus“
2.1 Unisoofiast
Unisoofia tuleb sõnadest universum ja filosoofia. „Filo“ tuleb kreeka keelest „phileó“, mis
tähendab armastama ja „soofia“ tuleb samuti kreeka keelest „sophia“, mis tähendab tarkust.
„Filosoofia“ tuleb siis kreeka keelest „philosophia“, mis otsetõlkes tähendab tarkuse armastamist.
„Universum“ tuleb aga ladina keelest „universum“, mis tähendab kõiksust. Seega tähendab
Unisoofia otsetõlkes Universumi tarkust või lihtsalt Universumi filosoofiat. Unisoofia on teadus,
mis uurib ja käsitleb inimesest kõrgemaid „psüühilisi elamusi“ ja ( selle tulemusena )
inimteadvusest kõrgemaid teadvuseseisundeid. Seega on tegemist meil nö. „kõrgema“
psühholoogiaga või „kõrgema“ filosoofiaga. Unisoofia „teadust“ võib põhimõtteliselt käsitleda nii
psühholoogiana kui ka filosoofiana. Unisoofia sisaldab nende mõlema valdkonna elemente ja
seetõttu võib Unisoofiat käsitleda nii psüühikat uurivad teadlased kui ka filosoofid. Võib ka nii
öelda, et Unisoofia on psühholoogia ja filosoofia „segu“ või „ühendteadus“. Järgneva materjali läbi
võtmiseks on soovitatav enne läbida psühholoogia ja filosoofia üldkursus.
Unisoofias ei ole käsitletud või ei ole ära toodud nende tundmuste või tajude ( ka uue teadvuse
seisundi ) neuronaalsed korrelaadid ehk vastava taju liigi või kõikide taju liikide üheaegne
aktiivsuse muster peaaju piirkondades. Ka ei ole ära toodud seda, et kuidas neid erakordseid taju
elamusi või kirjeldatud „superteadvuseseisundit“ esile kutsuda, ehkki ka nende eksperimentaalne
uurimine ja käsitlemine on siiski võimalik. Neid käsitleme me hiljem tulevikus – mõnes uues trükis,
sest siin piirdume praegu ainult teoreetiliste alustega. See tähendab seda, et me läheneme nendele
psühholoogilistele ja filosoofilistele aspektidele teoreetiliselt. Unisoofilises psühholoogias on
esitatud kõik selle „teaduse“ põhiideed ja põhiprintsiibid.
2.2 Tajupsühholoogia
Taju mõistel võib olla kaks tähendust. Esiteks taju võib olla kui protsess ( näiteks tajumine ). See
on üks kindel aktiivsus aju infotöötluse süsteemis. Teiseks võib taju tähendada kui protsessi
tagajärge. See on tajumus ehk tajukujund. Selle kohta võib öelda ka kui psüühiline elamus. Need
taju kaks aspekti on omavahel ka seotud.
Meeltest tulenev energia ja selle töötlemist tähendab taju olemasolu. Energia ise tuleb kas
ümbritsevast maailmast meelte abil ajju või see tuleb organismi sisekeskkonnast. Kehade või
sündmuste omaduste kohta käivat informatsiooni kannab endas energia, mis on tajutav. Taju taastab
kehade ja sündmuste omadusi inimese ajus just sellise informatsiooni baasil. Kui energiast, millest
aru saadakse, on vastu võetud, siis on see taju oma ülesande täitnud. Seda nimetatakse
tajukujundiks. Eksisteerivad ka taju suhtelised ja absoluutsed piirid. Taju absoluutsed piirid
esinevad siis, kui tajutakse stiimulite kõige väiksemaid või kõige suuremaid väärtusi. Kuid esinevad
ka nn suhtelised piirid. Need esinevad siis, kui on võimalik tajuda kõige väiksemaid muutusi, mis
on stiimuli väärtuste osas. Inimene ei taju just absoluutseid suurusi, vaid tajutakse enamjaolt ikkagi
suuruste omavahelisi suhteid. Astmefunktsioonina stiimuli füüsilisest väärtusest on võimalik
kirjeldada tajumulje tugevust, mis on subjektiivne. Tajumuljete tekkimine ja kadumine võtab
üldjuhul aega ja seepärast on võimalik ka nende tekkimist või kadumist ajas mõõta. Üsna sageli ei
sõltu taju vaatlustingimustest. Kuid selline tajukujund sõltub sellest, et mida tajutakse samal ajal või
vahetult enne ja pärast. Suurepärane taju esineb väga suurepärasel keskendumisel objektile, mida
tajutakse. Erinevate omaduste tajumisele on vaja aga suurt vaimset pingutust. Inimese tajusüsteemid
on kohanenud toimimiseks väga mitmekesistes tingimustes. Inimeste tajuomadused on enamjaolt
4