Maailmataju 4.1

esimene füüsikateooria oli füüsikas klassikaline mehaanika. See kirjeldab kehade liikumist
aegruumis, kui nende kiirused on väga väikesed võrreldes valguse kiirusega vaakumis. Kui me
näeme kehade liikumiskiiruste suurenemist, siis tegelikult tähendab see seda, et keha kineetiline
energia suureneb. Vastupidisel juhul kehade kineetiline energia väheneb. Kõikidel looduses
esinevatel liikumistel on olemas põhjus. Näiteks kui mingisugusele kehale mõjub jõud, siis see
hakkab enamasti ka liikuma. Jõud on ühe keha mõju teisele kehale. Näiteks kõik kehad kukuvad
maha, kui neid õhku paisata, sest neile mõjub Maa gravitatsioonijõud. Kõigel maailmas on oma
põhjus ja sellele järgneb alati tagajärg. Kuid aeg ja ruum ei ole kõikjal alati ühesugune. Näiteks
mida kiiremini me liigume, seda enam aeg aegleneb ja keha pikkus lüheneb. Samuti ka siis, kui me
läheneme mingisuguse taevakeha gravitatsioonitsentrile. Kui aeg ja ruum ei ole absoluutsed ( ehk
nad on relatiivsed ), siis erinevates taustsüsteemides ilmnevad näiteks erinevad ajahetked. Seda
füüsika osa uurib relatiivsusteooria. Aeg ja ruum võivad erinevates taustsüsteemides ja ka
gravitatsiooniväljades teiseneda.
Kogu meie teadaolev Universum koosneb nüüdisfüüsika arusaamade järgi osakestest –
elementaarosakestest, aatomitest, molekulidest jne ja seega kõik, mis maailmas eksisteerib, võib
põhimõtteliselt mõista kui nende osakeste loome tegevusena nagu näiteks hommikuti päikese
tõusmine, inimeste omavaheline suhtlemine, õues koeraga jalutamine, inimeste tööl käimine,
autoõnnetused, ilmateadustamine jne. Kõige tavalisemate inimeste kõige tavalisemate tegevuste
loetelu võiks siin kohal jätkuda veel väga pikalt. Näiteks kui me vaatame oma emale otsa ja teame,
et ta on tegelikult üliväikeste osakeste kogum. Kõik tema toimingud on tegelikult kui nende
osakeste käitumise peegeldus. Kuid osakeste käitumist erinevates situatsioonides uurib
kvantmehaanika haru. Osakeste erinevaid liike on väga palju ( rohkem kui neid aines kohata võib )
ja kõiki neid vaadeldakse ka lainena, sest neil esineb difraktsiooni ja inteferentsi nähtused. Kuid
osakeste lainelised omadused tulenevad sellest, et need teleportreeruvad aegruumis. Kõik suured
kehad koosnevad aatomitest. Seetõttu paljud looduses esinevad nähtused funktsioneerivad nii
kuidas käituvad need imeväikesed osakesed. Nende osakeste olemasolu kohta teavad inimesed
eelkõige faktiliselt, kuid neid otseselt ei tunnetata. Psühholoogia arusaamade järgi on „teadmine“ ja
„tunnetamine“ kaks erinevat asja, kuid mis on küll omavahel seotud. Kui me peale faktilise
teadmise ka veel tajuksime osakeste funktsioneerimist erinevate füüsikaliste väljade mõjul, mis
vormivad meie maailma ja on kõige eksisteeriva aluseks, muutuvad meie arusaamad maailma
olemuse kohta. Meie reaalsustaju seisund erineks tavaseisundist sama palju nagu erineb näiteks
inimese õnnejoovastus depressioonist. Me tunnetaksime tõelist maailma, mitte aga sellist, mis meile
igapäevaselt näiliselt paistab. Mõistaksime maailma ja selles toimuvaid sündmusi paremini, sest siis
peale faktilise teadmise ka veel tajuksime, et füüsikalised protsessid on kõige aluseks, mis meie
ümbritsevas maailmas toimub. Teadaolevate füüsika arusaamade järgi määravad füüsikalised
protsessid ja selle lõputud seaduspärasused meie maailma selliseks nagu me seda praegu tunneme.
Reaalsus, milles varem eksisteeriti, näib nüüd mittetõeline, sest nähtavale tuleb maailma (
Universumi ) füüsikaline reaalsus.
Kuid ajas rändamise teooriast järeldub selline tõsiasi, et Universum ise on tegelikult ajatu. See
tähendab seda, et Universumis ei eksisteeri tegelikult aega. Meie elame küll ajalises dimensioonis,
kuid kui näiteks inimene rändab ajas, siis tema jaoks ei ole enam aega olemas. Kuid aeg ja ruum on
Universumi eksisteerimise põhivormideks ja seega kui ei ole olemas enam aega ja ruumi, siis ka
Universumit ennast ei ole enam olemas. Ja nii ka tegelikult ongi. Universumit ei ole tegelikult
olemas ja see ongi kogu teadaoleva ja tunnetusliku looduse kõige sügavam olemus.
28