Maailmataju 4.1

Joonis 6 Ajas rändamise teooria omab potentsiaali olla kvantmehaanika ja relatiivsusteooria
edasiarendus. Kuid ka ajas rändamise teooria ei ole füüsika arengu lõppfaas.
Maailmatajus esinevad üldiselt järgmised peamised füüsikateooriad: klassikaline
mehaanika, relatiivsusteooria, kvantmehaanika, ajas rändamise teooria, ajas rändamise teooria
edasiarendused ja ajas rändamise tehniline lahendus. Elektromagnetism käsitleb peamiselt
elektrilisi ja magnetilisi füüsikalisi nähtusi. Klassikalist mehaanikat käsitletakse paraku siin
aga väga vähe. See kirjeldab kehade liikumisi, kui kehade kiirused on väikesed ( võrreldes
valguse kiirusega vaakumis ) ja massid suured ( võrreldes osakeste massidega ).
Relatiivsusteooria jaguneb omakorda kaheks haruks: erirelatiivsusteooriaks ja
üldrelatiivsusteooriaks. Erirelatiivsusteooria käsitleb sellist füüsika osa, mille korral on
kehade liikumiskiirused väga suured. See tähendab seda, et kehade liikumiskiirused
lähenevad valguse kiirusele vaakumis. Üldrelatiivsusteooria käsitleb aga masse, mis
kõverdavad aegruumi. Gravitatsiooni käsitletakse kui kõvera aegruumina. Kvantmehaanika
kirjeldab mikroosakeste käitumisi. Osakeste käitumised on tõenäosuslikud ja neil esinevad
lainelised omadused. See tähendab seda, et mikroosakestel on olemas nii korpuskulaarsed kui
ka lainelised omadused. Ajas rändamise teooria kirjeldab füüsikalist ajas liikumist. Näiteks
inimene on võimeline liikuma ajas minevikku või tulevikku. Kõik füüsikalised kehad liiguvad
ajas – tuleviku suunas. Ja seega on ajas rändamise teooria kogu Universumi ( füüsika )
eksisteerimise aluseks. Ajas rändamise teooria edasiarendused näitavad Universumi
füüsikalist olemust. See seisneb selles, et Universumit ei ole tegelikult olemas, mis tuleb välja
sellest, et Universum ise on ajatu. Ajas rändamise tehniline lahend õpetab looma reaalset
ajamasinat. Ajamasina loomiseks peab olema generaator, mis genereerib väga suure energiaga
elektromagnetvälja. Selle põhiliseks teesiks on see, et peale massi kõverdab aegruumi ka
energia. See tuleb välja A. Einsteini erirelatiivsusteooria energia ja massi ekvivalentsuse
printsiibist.
Antud töös võib jääda ekslik mulje, et juba olemasolevale matemaatilisele füüsikale
antakse hoopis teine filosoofiline sisu, mis tublisti erineb üldtunnustatud füüsikateooriatest.
Olemasoleva matemaatilise füüsika laialdane kasutamine võib jätta ka mulje, et see annab
teatud autoriteetsust antud töös esinevatele filosoofilistele ideedele, mis tegelikult pole õiged.
Kuid sellised muljed on siiski petlikud, mis ei vasta üldsegi tõele. Olemasolev matemaatika
tegelikult juba kirjeldabki ajas rändamise teoorias esitatavaid ideid ja arusaamasid, kui me
vaatame matemaatiliselt kirjeldatud füüsika nähtusi teise nurga alt. Selle paremaks
mõistmiseks toome välja järgmise näite. Kui Lorentz lõi erirelatiivsusteoorias oma
matemaatilised teisendusvalemid aja ja ruumi jaoks, siis tol ajal ei osanud ta nende
teisendusvalemite füüsikalist sisu mõista. Tema jaoks jäi segaseks erinevate taustsüsteemide
aja ja ruumi mõõtmised. Alles Albert Einstein suutis mõista, et erinevates taustsüsteemides
käib aeg erinevalt ja aeg aegleneb valguse kiiruse lähenemisel vaakumis ehkki matemaatilised
formulatsioonid olid olemas juba ammu enne teda. Nii ka ajas rändamise teoorias on näiteks
kvantmehaanika osas kirjeldatud erinevaid kvantnähtusi juba olemasoleva matemaatikaga,
kuid sellele on omistatud mõnevõrra teistsugune formalism ( füüsikaline tõlgendus füüsika
7