Maailmataju 4.1

3 Ajas rändamise tehnilise teostuse füüsikalised alused
Selleks, et inimene saaks rännata ajas ( ehk “liikuda” teise ajahetke ), on tal esimese asjana vaja
nö. praegusest ajahetkest “väljuda” ( “ajast väljuda” ). Füüsikaliselt tähendab see seda, et inimene
peab sattuma sellisesse aegruumi piirkonda, kus aeg on aeglenenud lõpmatuseni ehk aeg on lakanud
eksisteerimast. Kõlab ju loogiliselt, et “ajast väljumise” korral aega enam ei eksisteerigi. See
avaldub näiteks siis, kui ületatakse valguse kiirus vaakumis, sest mida lähemale keha kiirus jõuab
valguse kiirusele vaakumis, seda enam aeg aegleneb ja keha pikkus lüheneb. Kuid selline aegruumi
piirkond on näiteks ka mustade aukude tsentrites. Taolises aegruumi piirkonnas olles ei allu inimene
enam Universumi kosmoloogilisele paisumisele, sest Universumi paisumine avaldub kahe
ruumipunkti vahelise kauguse suurenemisega ( see tähendab seda, et galaktikad eemalduvad
üksteisest seda kiiremini, mida enam kaugemal nad üksteisest on ). Võimalikuks osutub ajas
liikumine, mis on oma olemuselt ruumis liikumine, sest aeg ja ruum ei saa eksisteerida teineteisest
lahus.
Maailmataju ajas rändamise teooria kirjeldab inimese füüsikalist ajas liikumist. Näiteks inimene
on võimeline liikuma ajas minevikku või tulevikku. Kõik füüsikalised kehad liiguvad ajas –
tuleviku suunas. Ja seega on ajas rändamise teooria kogu Universumi ( füüsika ) eksisteerimise
aluseks. Ajas rändamise teooria edasiarendused näitavad Universumi füüsikalist olemust. See
seisneb selles, et Universumit ei ole tegelikult olemas, mis tuleb välja sellest, et Universum ise on
ajatu. Ajas rändamise tehniline lahend õpetab looma reaalset ajamasinat. Ajamasina loomiseks peab
olema generaator, mis genereerib väga suure energiaga elektromagnetvälja. Selle põhiliseks teesiks
on see, et peale massi kõverdab aegruumi ka energia. See tuleb välja A. Einsteini
erirelatiivsusteooria energia ja massi ekvivalentsuse printsiibist.
Maailmataju ajas rändamise teooria osas on kirjeldatud inimese teoreetiline võimalus ajas
rändamiseks, mida me ka eelnevalt lühidalt esitasime, et edaspidi mõista inimese tehnilist ajas
rändamist. Järgnevalt esitamegi lühidalt järjekorras neid pidepunkte, mis ongi absoluutseks
põhialuseks inimese reaalsele ( tehnilisele ) ajas rändamisele:
1. Inimene rändab ajas ainult siis ja veelkord ainult siis, kui ta satub sellisesse aegruumi
piirkonda, kus aegruum on üldrelatiivsusteooria järgi kõverdunud lõpmatuseni ( ehk aeg on
aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus on lühenenud samuti
lõpmatuseni ehk dt = ds = ∞ ). Selline aegruumi piirkond ( kus aegruumi eksisteerimine
lakkab olemast ) eksisteerib näiteks mustade aukude tsentrites.
2. Üldrelatiivsusteooria järgi kõverdab aegruumi keha mass. Kuna erirelatiivsusteooria järgi on
mass ja energia ekvivalentsed suurused valemis E = mc 2 , siis seega kõverdab aegruumi
peale massi ka veel energia.
3. Elektri- ja magnetväljal ( ja seega elektromagnetväljal ) on energia ( mass ja impulss ). See
tähendab seda, et elektri- ja magnetvälja korral on energia kandjaks väli, mitte laengud.
Laengud on lihtsalt välja tekitajateks. Seega suudavad need väljad kui energiaväljad
kõverdada aegruumi nii nagu seda teevad kehade massid. Elektrijõu ja gravitatsioonijõu
vahe on 5,27 * 10 -44 . Oluline on märkida seda, et elektromagnetväli ise ei ole tingitud
aegruumi kõverdusest, kuid on võimeline mõjutama aegruumi struktuuri.
4. Elektrilaengu ( magnetlaenguid looduses ei eksisteeri ) mõju aegruumile kirjeldab
üldrelatiivsusteoorias tuntud Reissner-Nordströmi meetriline matemaatika.
124