Maailmataju 4.1

aga levinud eriti just UFO-juhtumid. Inimesed näevad lannumasinaid, mis ei ole inimeste poolt
loodud. Enamus juhtudest nähakse just lendavaid taldrikuid. Osa inimesi väidavad ennast isegi
maaväliste tsivilisatsioonide käest röövitud olevat. Neid „tõestamata“ jutte on kuulda absoluutselt
kogu maailmast – riikidest ja rahvustest sõltumata. Kuid vanadel aegadel nähti tulnukates hoopiski
haldjaid või kuradeid, kes ennast vahel inimestele näitamas käivad. Röövitud inimesed ütlevad
sageli, et nende peal tehti meditsiinilisi läbivaatusi ja uuringuid. Veidraid olevusi on maapeal nähtud
juba aastatuhandeid. Ilmutustes nähakse ülima säraga ja aupaistega valgusolendit, kes teatab
inimestele, et tema on Neitsi Maarja. Ta annab korraldusi inimestele luua kirikuid ja
usuorganisatsioone. Pühakodade loomine on üks läbivamaid teemasid ilmutuste ajaloos.
„Küsimus, et kas need paranormaalsed nähtused ka tegelikult eksisteerivad, jaotab lääneliku
ühiskonna tõenäoliselt kahte teineteisest selgelt eristuvasse leeri,“ ütles Cambridge´i Ülikooli
füsioloog Horace Barlow, kui ta 2000 aasta aprillis Cambridge´is pidas oma unikaalset
interdistsiplinaarset konverentsi. Konverentsis osales paljude alade teadlasi nagu näiteks füüsikud,
psühholoogid, psühhiaatrid, füsioloogid jne. Kõik nad tulid arutama „paranormaalsete nähtuste
ratsionaalseid perspektiive“. Paljud osalenud ei usu paranormaal-sete nähtuste olemasolusse,
sealhulgas ka Barlow. Nende meelest ei ole vaimude nägemine, lusikate painutamine ja tulnukatega
kohtumised väga sageli korralikult ära tõendatud. Parapsühholoogid ei suuda tõestada oma väiteid,
kui need peaksid teostama rangetes tingimustes. Kui mõnikord leidubki positiivseid tulemusi, siis ei
ole need enam laboratoorsetes tingimustes korratavad. Parapsühholoogide meelest on paljusid
paranormaalseid nähtusi juba tavateadus suuteline selgitama. Londoni Ülikooli kosmoloog Bernard
Carri liigitab paranormaalsed nähtused kolme põhilisse kategooriasse. Ühtlasi on ta ka antud
konverentsi korraldaja. Esimesse liiki kuuluvad nn pseudopsüühilised nähtused, milledel võivad
tegelikult olla üsnagi lihtsad füüsilised seletused. Nende hulka kuuluvad näiteks poltergeisti nähud.
„Nimetatud ilmingud ei ole psüühilist laadi, ehkki neid sageli sellisteks peetakse,“ selgitab Carr.
Teise liiki või kategooriasse paneb ta sellised nähtused, mis toimuvad ainult inimese enda peas ja
seega ei ole need füüsilise maailmaga üldse seoses. Sellisesse kategooriasse kuuluvad näiteks
kehast väljumised, surmalähedased kogemused, hüpnoosi ja nägemused. „Pole kahtlust, et inimesed
selliseid asju kogevad,“ ütleb Carr. „Küsimus on ainult selles, et kuidas neid tõlgendada. Kas neile
vastab mingisugune kõrgem reaalsus või on tegemist pelkade illusioonidega? Oleks ju väga lihtne
„tituleerida näiteks kummitused tühipaljasteks nägemishallutsinatsioonideks, kuid ei saa salata, et
sageli näeb neid mitu inimest korraga või edastavad nad mingit reaalse maailma kohta käivat
informatsiooni ning see muudab nad millekski märksa keerulisemaks“. Carr liigitab kolmandasse
kategooriasse sellised nähtused, mis kulgevad inimese psüühikas, kuid samas on need seoses ka
füüsilise maailmaga. Nendeks võivad olla näiteks psühhokinees, meelteväline taju ja telepaatia.
Ateena Ülikooli füüsik Fotini Pallikari tõi konverentsil ühe näite psühhokineesi kohta. Ta olevat
analüüsinud saksa psühholoogide korraldatud katsete tulemusi. Selliste katsete eesmärgiks oli see,
et kas inimesed on võimelised mõjutama juhuslikke füüsikalisi protsesse. Psühholoogid sisestasid
arvutisse elektroonilise müra, mis koosnes juhuslike positiivsete ja negatiivsete impulsside jadast.
Ja pärast seda inimesed mõjutasid vaimselt nende impulsside statistilist jaotumust. Operaatorite
mõju ei suutnud statistika tuvastada. Kuid teistsuguse tulemuse andis pikaajalisi korrelatsioone
silmaspidav alternatiivne lähenemine. Sellest selgus see, et operaatorid olid võimelised mõjutama
infoühikute paiknemist, kuid nende keskmine väärtus ( keskväärtus ) jäi ikkagi muutumatuks.
Cambridge´i Ülikooli Cavendishi laboratooriumi Nobeli preemiaga vääristatud füüsik Brian
Josephson on hakanud nende paranormaalsete nähtuste füüsikalisi aspekte lähemalt uurima. Seda, et
eluvormid on võimelised mõjutama statistilisi protsesse, arvestab ta selle tõsiasjaga. Just seda laadi
toimuvad inimese psüühika ja mateeria omavahelised mõjutused ongi põhjuseks, et miks füüsikud
on hakanud paranormaalseid nähtusi uurima. „Eks ole ju kvantmehaanika esimene füüsikateooria,
mille puhul tuleb arvesse võtta ka vaatleja rolli,“ selgitab Carr. „Vaatlejat ei saa vaadeldavast
süsteemist lahutada, ehkki ei ole täpselt teada seda, et mis rolli mängib selles protsessis inimese
teadvus.“ Paljud füüsikud arvavad seda, et kvantmehaanika oleks isegi võimeline paranormaalseid
nähtusi omaks võtma. Näiteks Roger Penrose, matemaatilise füüsika professor, on juba üritanud
kvantmehaanika abil seletada normaalse inimese teadvuse olemust. Londoni Birkbecki Kolledži
teoreetilise füüsika professor Basil Hiley aga ei usu seda, et kvantmehaanika üksinda seletaks ära
42