Maailmataju 4.1
- No tags were found...
Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
Kuna valguslainel puudub seisumass, siis peatuda see ei saa mitte kunagi ( ehk peab pidevalt<br />
liikuma kiirusega c ). Lõpmatu ulatusega tühi ruum ( vaakum ) võib olla reaalselt näiteks lõpmatu<br />
kõverusega aegruum. Näiteks musta augu aegruum on kõverdunud lõpmatuseni ja seega on musta<br />
augu tsenter ( ehk Schwarzschildi pind ) meist ( ehk välisvaatleja suhtes ) „lõpmata kaugel“.<br />
Lõpmatus kauguses lõikuvad omavahel ka üksteise suhtes olevad paralleelsed sirged. Valguse<br />
jõudmine musta augu tsentrisse võtab lõpmatult kaua aega. See kehtib ka vastupidisel juhul, mille<br />
korral tahab valgus musta augu tsentrist välja pääseda ehk liikuda ajatust dimensioonist ajalisse<br />
dimensiooni. Just selline juht sarnaneb valgusolendi elektromagnetlaine ehk valguse liikumisega.<br />
Kuna see võtab lõpmata kaua aega, siis seega valgusolendi paljude erinevate elektromagnetlainete<br />
omavaheline konfiguratsioon ( ehk teadvus ) jääb samuti igaveseks ajaks kestma. See aga tähendab<br />
valgusolendi lõpmatut eluiga.<br />
Kvantmehaanikast on teada fakt, et mikroosakesel on teatud tõenäosus läbida potentsiaalbarjääri.<br />
Ajas rändamise teooria tõlgendab seda osakese ruumis teleportreerumisena, mida võimaldab<br />
hyperruumis „liikumine“ ( kus ei eksisteeri aega ega ruumi ). Kehast väljunud inimese<br />
elektromagnetlaine liigub „ruumist“ ( kus kahe ruumipunkti vaheline kaugus on lõpmata väike )<br />
ruumi ( mida me igapäevaselt kogeme ) ehk hyperruumist tavaruumi, mis sarnaneb lõpmata<br />
kõverdunud aegruumist ehk aegruumi august välja pääsemisega. Järelikult selliste<br />
elektromagnetlainetena eksisteeriv inimene ( ehk siis valgusolend ) eksisteerib hyperruumis ja seega<br />
„liikudes“ hyperruumis suudab valgusolend läbida meie igapäevaselt kogetavas ruumis<br />
eksisteerivaid füüsilisi kehasid nagu seda oli osakeste korral.<br />
Väga paljude SLK-de korral nähakse mingisuguseid tunneleid. Need on kahtlemata just<br />
aegruumi tunnelid, mille abil on võimalik ületada väga lühikese ajaga väga suuri vahemaid ruumis<br />
või rännata ajas. Kuid kuidas valgusolendid neid tunneleid tekitavad, polegi täpselt teada. Kui<br />
valgusolendid suudavad luua aegruumi tunneleid, siis on täiesti võimalik ka see, et nad suudavad<br />
mõjutada gravitatsiooni ( ehk aegruumi kõverust ) nii, et füüsilised kehad ( nagu näiteks laud, tool,<br />
voodi jne ) hakkavad ilma näilise põhjuseta liikuma. Seda esineb näiteks kuulsates poltergeisti<br />
juhtumites. Aegruumi kõverusega kaasneb üldrelatiivsusteooria järgi jõud, mis Newtoni II seaduse<br />
järgi mõjutab kehasid nii, et need hakkavad kiirendusega liikuma.<br />
Ajas rändamise füüsikateooria järgi teleportreerub seisumassiga keha ajas või ruumis, kui see<br />
läbib aegruumi tunneli. See tähendab, et kui seisumassiga keha teleportreerub ajas või ruumis, siis<br />
see ongi tegelikult läbinud aegruumi tunneli ehk ussiaugu. SLK-nähtused näitavad, et kui<br />
valgusolend ( millel pole seisumassi ) läbib aegruumi tunneli, siis valgusolendi teleportatsiooni ajas<br />
või ruumis otseselt ei avaldu ehkki aegruumi tunnel võimaldab mistahes füüsikalistel kehadel<br />
silmapilkselt liikuda mistahes ajahetke ja mistahes ruumipunkti Universumis. See tähendab seda, et<br />
valgusolendid ei saa ajas ja ruumis otseselt teleportreeruda ( ehk silmapilkselt liikuda ) nagu<br />
inimesed. Aegruumi tunnel ehk ussiauk võimaldab neil lihtsalt suuri vahemaid ruumis väga kiiresti<br />
läbida ja tõenäoliselt ka ajas rännata.<br />
Ajatu ja ruumitu taju<br />
Inimese elektrilisest närvisüsteemist eraldunud kogu elektromagnetväli eksisteerib „väljaspool<br />
aegruumi“ ehk hyperruumis. Selline eksisteerimine põhjustab tajuda ajatust ja ruumitust ehkki selle<br />
välja enda liikumine „aegruumis“ toimub sarnaselt nii nagu iga teise füüsikalise keha korral. Kehast<br />
väljunud inimesed on seda ka tegelikult kogenud. Ajatu ja ruumitu taju ilmneb inimesel siis, kui ta<br />
„eksisteerib“ hyperruumis, mitte enam tavaruumis. Hyperruumi ja tavaruumi füüsikalist olemust<br />
kirjeldatakse ajas rändamise füüsikateoorias palju põhjalikumalt ja seepärast me siin seda kordama<br />
ei hakka. Lühidalt võib öelda ainult seda, et hyperruumis kaovad ära aja ja ruumi mõõtmed, mis aga<br />
tavaruumis eksisteerivad. See tähendab sisuliselt seda, et aeg on hyperruumis aeglenenud<br />
lõpmatuseni ja kahe „ruumipunkti“ vaheline kaugus on lühenenud samuti lõpmatuseni.<br />
Relatiivsusteoorias nimetatakse neid vastavalt aja dilatatsiooniks ja ruumi kontraktsiooniks. Kuid<br />
109
Change language