Maailmataju 4.1

= =
Sellepärast, et
v = c.
Need võrrandid on tuntud erirelatiivsusteoorias vastavalt aja dilatatsioonina ja kehade pikkuste
kontraktsioonina. Antud juhul keha liigub valguse kiirusega vaakumis ja seega aeg aegleneb lõpmatuseni
ja keha pikkuselgi ei ole enam mõtet. See tähendab seda, et aega ja ruumi enam ei olegi, kuid
keha omaaeg ja omapikkus jäävad samasugusteks. Nendega tutvume me juba edaspidi. Kuid nagu
näha – on aja ja ruumi kadumised juba teada mujalgi füüsikas, mitte ainult teleportatsioonifüüsikas.
Stringiteoorias eeldatakse seda, et aegruumi mõõtmeid on rohkem kui neli. Selline asjaolu on
stringiteooria üheks põhialuseks. Kuid siin me näeme seda asjaolu aga hoopis vastupidi. Aegruumi
mõõtmeid ei tule juurde, vaid need hoopis vähenevad ( ehk kaovad ). Tegemist on stringiteooria
„vastand-teooriaga“.
Hyperruumis aega ega ruumi ei eksisteeri. Üldrelatiivsusteooria keeles öeldes on hyperruumis
aeg ja ruum kõverdunud lõpmatuseni. Erirelatiivsusteooria keeles öeldes venib aja
kulgemine hyperruumis lõpmatult kaua ja pikkused lühenevad lõpmata väikesteks.
Matemaatiliselt on neid alguses pisut keeruline käsitleda.
Aja ( ja ruumi ) mõõtme kadumine ei muuda ainult kehade liikumisomadusi, vaid ka selle mõõdetavaid
suurusi. Näiteks kuidas teada seda, et kui kaugele keha ruumis ( või ka ajas ) „liigub“ ja
millises suunas. Neid asju määravaid parameetreid, mis on kasutusel klassikalises mehaanikas, siin
enam kasutada ei saa, sest et kehade liikumise mehaanika kui vorm on erinev tavapärasest kehade
liikumisest Universumis.
Kehade liikumist, mis ei võta aega ja ei kulge pidevalt ( s. t. toimub silmapilkselt ) ning ei sega
tõkked ( läheb neist „nagu läbi“ ) nim. teleportatsiooniks. Teleportatsioon on kehade liikumise uus
liik, vorm. Teleportkeha mehaanika erineb klassikalisest mehaanikast ja sarnaneb pigem kvantmehaanikaga.
1.2.5.3 Teleportatsiooni liigid
Teleportatsiooni on kahte liiki:
1. Objekti kandumine ühest ruumipunktist teise ühel ja samal ajahetkel. Seda nimetatakse ruumiteleportatsiooniks.
2. Objekti kandumine ühest ruumipunktist ja ühest ajahetkest teise. Seda nimetatakse ajateleportatsiooniks.
Ajas rändamine on siis tegelikult üks teleportatsiooni nähtusi, liike.
Ajarännud ise aega ei võta. Füüsika on siiani õpetanud, et valguse kiirus c on kõige suurem võimalik
kiirus looduses ja ühtlasi on see ka piirkiiruseks. Seda kiirust ei ole võimalik ületada. Kuna
teleportatsioon ei võta aega ( mingisugust kiirust ei olegi ), siis füüsikaseadusi ei rikuta. Teleportatsioon
on võimalik.
Kehad teleportreeruvad „sirge sihis“ või „sirgjooneliselt“. Teleportatsioonis on „liikumine“ kahe
punkti ( A ja B ) vahel alati „sirge trajektoor“, mitte nii nagu klassikalises mehaanikas, kus keha liikumise
trajektoor võib olla peale sirge ka kõver.
62