Maailmataju 4.1

„Et eristada pseudoteadust teadusest, tuleb õppida teadusi, sh ka füüsikat, mis oma range
loogilise järjekindlusega materiaalse maailma probleemide lahendamisel annab kindla aluse
mõistmiseks, mis tegelikult vastab tõele ja mis mitte. Omades selget nüüdisaegset füüsikalist
maailmapilti, võib hoopis lihtsamalt valida õige tee faktide ja sündmuste rägastikus, millega
meil tuleb kokku puutuda.“ Teaduse loogilisest järjekindlusest ei saa juttu olla, kui teadus ei
arvesta oma põhimõtete vigade või puudustega, mis oli lahti seletatud juba eespool. Teadusel
on iseloom oma meetodid inimestele peale suruda arvestamata seejuures enda võimalike
vigadega. Nii võib inimestele teadussüsteem ühiskonnas olla kohati isegi ahistava alatooniga.
Ajas rändamise teel on võimalik tuvastada paranormaalsete nähtuste olemasolu. See viib aga
tõsistele teaduslikele järeldustele. Esiteks ajas rändamise võimalus suurendab teaduse piire, mille
tagajärjel on võimalik uurida ning avastada ka selliseid nähtusi, mis seni on jäänud teadusest
väljapoole. See tähendab seda, et ajas rändamine etendab teaduses uue teadusliku
uurimismeetodina. Kuid teiseks näitab ajas rändamine meile seda, et teaduslik mõtlemisviis ei saa
olla siiski absoluutselt õige. Maailmas eksisteerivad nähtused ( näiteks paranähtused ), mida ei saa
teaduslike meetoditega uurida ega avastada ning sellest tulenevalt peab neisse ainult uskuma.
Sellest järeldub tõsiasi, et teaduslik maailmapilt on vigane ( mida tõestavad aja rännud ) ning
teadlased on püüdnud seda oskuslikult ignoreerida.
Teadus aktsepteerib ainult seda, mis on eksperimentaalselt tuvastatav ja uuritav. Kuid mis saab
siis, kui mingit reaalset nähtust ei ole mingisugusel tundmatul põhjusel võimalik katseliselt uurida
ega avastada. Sellisel juhul peame sellesse lihtsalt uskuma ja seega jääb see teadusest väljapoole.
Kuid selline asjaolu pigem viitab sellele, et teaduslik uurimismeetod ei saa olla absoluutselt õige.
Teadus uurib ja käsitleb ainult seda osa maailmast, mis on katseliselt võimalik ja jätab kõrvale kõik,
mis jääb sellest väljapoole. Selline käsitlus pole ju absoluutselt õige, kui looduses esinevad sellised
nähtused ( näiteks paranähtused ), mida inimesed on küll reaalselt näinud, kuid mida katseliselt ei
ole võimalik tuvastada ega uurida. See tähendab seda, et teaduslik maailmapilt on osaliselt vigane ja
teadlased püüavad oskuslikult seda ka ignoreerida.
Teadlaste eitamine või isegi ignoreerimine teaduse reeglite mittetäielikust või teadusliku
maailmapildi vigasust peaks olema tegelikult kuritegu. Seda on võimalik mõista inimsusvastase
kuriteona, sest sellega kaasneb paranormaalsete nähtuste mitteametlik ja seega mitteprofessionaalne
uurimine; paljude paranähtuste uurijate ( autorite ) ja nende tööde ignoreerimine ja
diskrimineerimine; nö. „parateaduste“ maine materdamine kollases ajakirjanduses jne. Ühe näitena
võib siin tuua 1994. aastal algatatud uurimise Harvardi Ülikooli psühhiaatria doktori John Macki
üle, kelle teadustöö seisnes tulnukate inimröövide uurimises. Uurimist viis läbi Harvardi
Meditsiinikooli dekaani komitee. See oli esimene kord, kui uurimine algatati ametis oleva
professori üle. Paljud leidsid, et see sarnanes väga inkvisitsiooni kohtu protsessiga. Macki
naeruvääristasid tema skeptilised kolleegid, ta sattus isegi tagakiusamise ja vääritimõistmise alla.
Teda ja tema uurimusi ei võetud tõsiselt ehkki oli ta oma uurimustes võimalikult adekvaatne,
objektiivne ja kasutas psühhiaatrias aktsepteeritavaid psühhoanalüüsi uurimismeetodeid. Ufode ja
paranähtuste professionaalne uurimine on inimõigus. Ülikoolides peab neid saama uurida
samasuguse õigusega, kui mistahes muud teadusvaldkonda. Enamikus üldhariduskoolides on
religiooniõpe eemaldatud ja inimesed on sunnitud juba väikesest peale omandama erinevaid
loodusteadusi ehk teaduslikku maailmapilti. Kui kunagi tulevikus tulnukad Maa peale tulevad ja
näitavad inimestele just seda, mida inimeste teadus on ajaloo jooksul maha salanud ja ignoreerinud,
põhjustaks see kindlasti üleüldise pahameele ja kriitika kogu maailma teadlaste vastu. Teadusliku
maailmapildi vigasuse eitamist ( ja ka ignoreerimist ) võidakse tulevikus pidada samasuguseks
kuriteoks nagu inimesed peavad tänapäeval näiteks Hitleri ja Stalini tegusid 20. sajandi esimesel
poolel kuritegudeks. Ühiskond ülistas kunagi kommunismi ja sotsialismi, kuid tänapäeval nähakse
neid pigem kui kuritegusid soodustavaid maailmavaateid. On üsna tõenäoline, et sama saatus (
vähemalt osaliselt ) on ka teaduslikul maailmapildil.
Üks peamisi põhjusi, miks teadlased eitavad paranormaalsete nähtuste olemasolu, on see, et neid
ei saa laboratooriumite tingimustes esile kutsuda ja neid siis uurida vastavate instrumentidega. Kuid
45