Maailmataju 4.1

väga paljudest väikestest kokkupandud osadest ( piltidest ). Üks suur pilt võib samuti koosneda
omakorda paljudest väikestest piltidest. See tähendab seda, et detailid annavad kokku ühe suure
terviku. Seoste kombinatsioon tähendab seda, et kõik seosed on omavahel seoses. Seoste
omavahelised ühendused moodustavad niimoodi seoste kombinatsiooni. Näiteks puzzle on piltide
kombinatsioon, sest ta on osadest kokkupandud üheks tervikpildiks – osadest kokkupandud
kombinatsioon.
Inimese loomisprotsessi neuroloogia sarnaneb struktuurselt paljuski ülaltoodud analoogiatega. Et
aga aju üldse midagi luua saaks, peab tal olema väga palju nö. allüksusi – alamseoseid. Need on
sellised seosed, mis on veel omakorda aluseks mingisugustele teistele seostele. Nii nagu
kirjanduslik teos saaks eksisteerida, peab see koosnema tekstidest. Kuid tekstide eksisteerimiseks
peab see koosnema lausetest, laused aga omakorda sõnadest jne. Loomisprotsess toimib ajus täpselt
samamoodi. See tähendab seda, et seosed loovad veel omakorda uusi varem esinemata seoseid. Ja
need omakorda veel teisi seoseid jne. Kui laps tuleb esimest korda ilmale, siis kohe esimesed seosed
tulevad tal keskkonnaga tundmaõppimisega. Tema ajus tuleb tohutul hulgal seoseid. Vastsündinu
hakkab kohe ümbritsevas keskkonnas kõigega kõike seostama. Seda, et mis värvi on maailm, mis
kujuga on kehad, mis liigub, mis on mis ja kes on kes. Tema sigrimigri maailm ( mis oli alguses
mitte midagi arusaadav ) hakkab järkjärgult tuntuks muutuma ja tema enda koht selles üha rohkem
selgemaks muutuma. Kõik muutub üha rohkem selgemaks ja arusaadavamaks. Tänu seoste
loomisele ajus. Inimese edasine areng on juba keelega seoses. Laps hakkab seostama omavahel
häälikuid ja tähti. Edasi hakkab inimene rääkima sõnadega ja siis lausetega. Iga väikseimgi detail,
mida täiskasvanud inimene tavaliseks ja igapäevaseks loeb, on ajus talletatud tohutul hulgal
seostena. Näiteks seda, et me teame ( teadvustame ) prügikasti, on ajus selle kohta lugematul hulgal
seoseid. Loomeprotsessid tekivad närvisüsteemis alles kõrgemates seoste süsteemides, nii nagu
kirjanduslik teos tekib alles pärast tohutul hulgal detaile ja vahe-etappe. Vaata ülaltoodud
analoogiaid. Kui laps sünnib ( näeb esimest korda ilmavalgust ), ei saa ta alguses mitte milleski aru.
Kogu maailm on tema jaoks nagu sigrimigri, segavundar. Lapse ( sel juhul imiku ) areng tähendab
seda, et ta õpib sigrimigri maailmast eristama detaile. Omandab neile tähendusi ja õpib tundma neid
detaile, mida ta eristada suudab. Ja kui ta jõuab selliste mõisteteni nagu auto või auto liigub vastu
müüri, siis on ta võimeline looma ka midagi uut. Siis omab ta juba seesugust loome andi nagu
täisealised inimesed. Ja seda kõike läbi seoste aktiivse tegevuse.
Kui laps sünnib ja näeb ilmavalgust täiesti esimest korda, siis ta ei saa „mitte midagi aru“. Selline
maailm, mida tunnevad täisealised inimesed, on tema jaoks täiesti tundmatu ja uus. Maailmapilt
on nagu sigrimigri, segavunderdis ja väga kirju. Ta ei saa ümbritsevast mitte midagi aru. Selline
olek sarnaneks sellega, et ta oleks nagu pime aga samas ta ka näeb. See, mida vastsündinu näeb ja
kogeb maailmast, on tavainimesele raskesti arusaadav - kui vast isegi võimatu. Ettekujutades oleks
see umbes nagu mingisugune värviline sigrimigri pilt ja öelda sellekohta, et see ongi kogu ümbritsev
maailm. Ei ole ainult must ega pime, vaid värviline sigrimigri maailm. Vastsündinu edasine
areng ( seega teadvuse ja psüühika areng ) seisnebki selles, et eristada ühtlasest sigrimigrist detaile
ja neid ka tundma õppida. Detailide eristamine ja nende mõtestamine ongi peamisi arenguteid imikul.
See on kas enne keele arengut või siis koos sellega. Ja seda kõike seoste abil. Täisealistel inimestel
ongi sellepärast raske ettekujutada, mida vastsündinu esimese asjana kogeb, sest me oleme
selle etapi läbinud – me oskame eristada detaile ja ka tunneme neid. Maailm pole kaugeltki enam
mingisugune ühtlane värvi sigrimigri. Seesugune evolutsioon on kohe inimese esimestel elukuudel.
Näiteks taju valivuse all mõistetakse teatud esemete või tajuvariantide eraldumist üheaegselt mõjuvate
esemete või nähtuste või tunnuste mitmekesisusest. Selgemini eristuvat nimetatakse taju objektiks
( ka figuuriks ), tahaplaanile jäävat ja ebamäärasemalt eristuvat taju fooniks. Esmane eristamine
nägemis- ja kompimistajus toimub eseme kontuuride põhjal. Mida selgem ja kontrastsem on
kontuur, seda selgemini eraldub ese objektina. Objekti eraldumine foonist sõltub väga paljudest teguritest.
Esmalt sõltub see objekti intensiivsusest, kusjuures määrav ei ole objekti absoluutne intensiivsus
( valgustatus, hääle tugevus, suurus ), vaid just suhteline tugevus võrreldes fooniga. Oluliseks
tunnuseks on objekti liikumine. Liikuv objekt osutub enamasti foonist eralduvaks tajuühikuks.
Mõne objekti äratundmine liikumatuna on isegi võimatu, kuid liikuvana võimalik. Liikumise kiiru-
12