Maailmataju 4.1

ükskõik millise lähedal oleva inimesega. Kuid see enamasti siiski ebaõnnestub. Ükskord õnnestus
Moodyl ise elustada ühte naist surmasuust. Hiljem naine jutustas Moodyle, et kuidas ta püüdis teda
enda elustamist takistada, sest talle meeldis tekkinud olukord. Kui naine soovis haarata Moody kätt,
läks tema käsi tolle mehe käest hoopis läbi.
Kui teistega kontakti saada kuidagi ei õnnestu, hakkab inimene arusaama oma enda isiksusest
palju selgemini, kui ta seda suutis oma maises elus. Ta hakkab tunnetama enda olemust ja isikupära.
Inimene hakkab mõistma oma tegelikku mina, mis seni peitus tema enda sees. Näiteks perekonnasidemed
muutuvad nüüd kuidagi vähem oluliseks, sest esiplaanile kerkib just inimese enda olemus ja
isiksus. Seda on kirjeldatud ka kui „sidemete läbilõikamist“ või õhku tõusvat õhupalli, kui nöör
puruneb. SLK korral tunnetavad inimesed enda maise elu piirangutest vabanemist ja tunnevad enda
tegelikku olemust. Esialgsed kartused kaovad ja selle asemel ilmneb nüüd absoluutne rõõmujoovastus.
Kuid enne „sidemete“ katkemist tunneb haige või vigastatud inimene endal kohutavaid ja meeletuid
valusid. Pärast seda aga inimese tunded muutuvad täielikult vastupidiseks – tekib meeletu
rõõmujoovastus ja kirjeldamatu rahulolutunne.
Pärast ägedate valude asendumist üldise rõõmu- ja rahutundega, tunneb inimene äkki enda
tõusmist taeva poole. Ta näeb eemalt ( enamasti enda alla vaadates ) oma füüsilist keha. Inimene
tajub enda olemist nüüd juba teistsuguses kehas - „vaimkehas“. Ta tunnetab oma füüsilisest (
maisest ) kehast eraldatuna. Enamasti ei kirjeldata oma uut keha, mida nähakse ja tajutakse surmalähedastes
kogemustes. Mõned inimesed on seda kirjeldanud kui energiaväljana või värvilise
pilvena. Kuid Moodyl õnnestus kord saada ühe inimese käest oma vaimkeha kirjeldusi. Ta nägi oma
kätt koosnevat väga väikestest „valguskübemetest“.
Pärast oma füüsilisest kehast eraldumist, hakkab inimene mõistma, et ta on ilmselt suremas. Ta
näeb õige varsti ühte suurt pimedat tunnelit. Ta tunneb enda tõmbumist selle tunneli poole. Kuid
esialgsest ainult pimedast tunnelist paistab lõpus mõne aja pärast väga ere valgus.
Tunneli lõpus tulevad inimesele vastu valgusolendid, kelle valguse ja isiksuse särad olid ülimalt
hiilgavad ja ülimalt aukartustäratavad, kuid väga meeldivad. Nad loovad saabujale ülima rõõmu- ja
rahutunde. Paljud SLK-s olevad inimesed on kirjeldanud nende valgusolendite armastuse tunnet kui
puhtaimat armastust, mis üldse Universumis esineda saab. Kõik see kiirgab pimestavast valgusest.
Kuid see valgus ei kahjusta „silmi“ ( nägemist ) hoolimata väga suurest intensiivsusest. Valgus on
soe ja „värelev“. Sageli on nähtavad valgusolendid inimese varem surnud sõbrad või sugulased.
Nad suhtlevad ainult telepaatiliselt – läbi mõtete. Mõistmine on silmapilkne ning täielik. Paljude
valgusolendite valgused olid väga eredad. Mõned aga lausa sätendasid. See paistis välja umbes nii
nagu vaataks otse Päikesesse, kuid läbi vee massi – vaataks nagu selge vee alt otse Päikesesse.
Sätendav valgus oli üliere. See oli silmipimestav, kuid ei kahjustanud üldse silmi. Valgus sätendas
nagu Päikese valgus lainetava mere vee pinnal.
Mõne aja möödudes tajub inimene ühe väga erilise valgusolendi lähedalolu. Vastavalt inimese
religioossest või ateistlikust kultuuri taustast, võib ta näha selles pühas valgusolendis Jumalat,
Kristust, Buddhat või mõnda teist püha isikut. Sellist ülimat valgusolendit näevad usklikud, ateistid
ja ka agnostikud. Temast kiirgab ülimat armastust ja ülimat mõistmist. Selle valgusolendi valgus on
erakordselt ere. See on ülimalt silmipimestav. Valguse intensiivsus sarnaneb sellega, kui vaadata
palja silmaga suvel keskpäeval selge ilmaga otse Päikesesse – maa pealt vaadatuna. Vahe on ainult
selles, et see valgus ei kahjusta nägemist. Nagu oleks tähe valgus. Päikesesse ei saa otse vaadata
palja silmaga – võib jääda pimedaks. Kuid valgusolendit aga saab vaadata nii, et ei kahjusta
nägemist. Olendi valgust oli meeletult palju. Armastus ja õnn, mis sealt kiirgab, on sõnades kirjeldamatu.
Tavainimesele on see kujuteldamatu. Inimesed on seda osanud kirjeldanud nõnda:
„Kui ma valguse kätte jõudsin, süstiti mind otsekui väga armastava vatitupsu sisse.“ „Valgust oli
nii palju, et ma ujusin selles.“ „Astudes valgusesse ma teadsin, et Jumal on olemas.“ „Teadsin, et
mind pole kunagi nii väga armastatud.“ „See oli kerge ja uskumatult armastav tunne.“ „Ja ma
mõistsin, et valgus on Jumala armastus.“
50