Maailmataju 4.1

teaduse vormidest, millel ei ole füüsika teaduse meetodit. Kuid ka sõltumatuse probleem on füüsika
seaduste ehtsusega seotud. Lakatos püüdis oma teaduslikku meetodit vormida sõltumatuks
teaduskäsitluseks. Ta oligi sõltumatu ehk objektivist. Teooria on tema arvates ainult siis objektiivne,
kui teooria teaduslik väärtus ei sõltu teda loovast või mõistvast isikust.
Kuid ka Lakatosi on teravalt kritiseeritud. Näiteks Chalmersi arvates ei suuda selline metodoloogia
teaduse muutusi seletada. Näiteks see ei suuda ära seletada ajaloos esineda võivaid kokkulangevusi.
Teadlaste valikuid ei tohiks mõjutada Lakatosi metodoloogia. Mitte ühegi katsega ei saa
kirjeldada teooriavahetusi. Teatud mõttes jätkas Lakatosi uurimisprogramm Popperi ratsionalismi ja
ta arendas seda teadusfilosoofia ajaloo baasil. Lakatos soovis sellist metodoloogiat muuta üldiseks
kasutuseks teaduses, kuid see ei õnnestunud.
Anarhistliku tunnetusteooria sõnastas 1975. aastal Austria teadusfilosoof Paul Feyerabend. Tema
arvates ei ole olnud ükski teadusmetodoloogia edukas, sest teadlastele antavad reeglid ei ole olnud
sobivad. Reegel muutub ebareaalseks siis, kui see suhtub liiga üheselt inimese annetesse ja olukordadesse.
Ja reeglid muutuvad kahjulikuks siis, kui neid surutakse vastu tahtmist peale. See tähendab
seda, et metodoloogia reeglid ei tohi muutuda teadlastele ahistavaks, kuid kõik muu on lubatud. See
nende jaoks ei kehti, kes ei ole valmis teooriate tõesust kontrollima. Mõtlev inimene ei saa leppida
ainult usul baseeruval teadmisel. Temale on lubatud teaduses esinevaid teooriaid ümber lükata.
Feyerabend süüdistas universalismi lähtuvalt „ühismõõdutuse“ probleemist. Teooriate alusprintsiibid
võivad vahel olla nii erinevad, et neid saa vahel üksteisega üldse võrrelda. Järelikult on need
teooriad „ühismõõduta“. Näiteks klassikalises mehaanikas on kehadel kindel mass ja pikkus, kuid
relatiivsusteoorias on need füüsikalised väärtused aga suhtelised, mis sõltuvad juba taustsüsteemi
valikust. Need teooriad on samuti „ühismõõduta“, kuid neid on võimalik üksteisega võrrelda.
Näiteks kas nad on lineaarsed või mittelineaarsed, sidusad või mitte jne. Ei ole päris õige arvata nii,
et järele jäävad ainult meie subjektiivsed ootused. Näiteks subjektiivset eelistust on samuti võimalik
kritiseerida – näiteks ära näidata selle sisemisi vastuolusi. See tähendab ka seda, et kõik peab olema
kriitikale avatud, isegi subjektiivsed otsustused. Teadus ei tähenda olla muudest teadusvaldkondadest
üle olemist. Nii käsitleb Feyerabend teaduse ja teiste teadmisvormide suhteid. Näiteks ei ole
võimalik tõestada seda, et teadus on kuidagi nõidade ja võlurite tarkusest parem. Kui hakata
võrdlema omavahel teadust ja teisi teadmisvorme, siis on vajalik kõigepealt tuvastada kummagi
olemus, eesmärgid ja meetodid. Vahel ei sobitu need klassikaliste reeglitega, kuid mitte alati. Kuid
ikkagi tekitab see kahtlusi tema kriitikute seas. Näiteks astroloogia või voodoo uurimine ei too
ilmselt mingisugust praktilist kasu tänapäeva materiaalsele maailmale. Kuid Feyerabendi käsitluse
muudab tulemuste rikkaks just indiviidi vabaduse rõhutamine. See tähendab seda, et on olemas suur
vabadus takistamatult valida teaduse ja teiste tunnetusvormide vahel. Iga inimene valib ise just
endale kõige sobilikuma teadmisvormi. Feyerabendi arvates tuleks näiteks koolis õppida teaduse
kõrval ka teisi inimese teadmisvorme nagu näiteks arhailisi müüte. Nii on inimesel selgem nägemus
otsustada endale kõige kasulikum teadmine. Vabaduse mõiste on paraku keerulisem, kui
pealtnäha paistab. See ei sõltu ainult valikuvabadusest. Näiteks inimese vabadus võib sõltuda ka
sellest, et missugune positsioon tal ühiskonnas on ja muidugi on olemas peale selle ka veel muid
väliseid tegureid. Kuid ka teadlane ei ole samuti „ideaalselt“ vaba, sest teda piiravad näiteks
instrumentide omadused või isegi nende puudused, kolleegidega koostöö jne. Tuleb võtta arvesse
ühiskonna reaalne vaimsus, sest see piirab üsna palju indiviidi vabadust.
Alan Chalmersi mitteesinduslik realismi teooria on Rein Vihalemma arvates füüsikateooriate
arengu sõltumatu käsitlus. Chalmers toob võrdlusi Newtoni ja Einsteini teooriate vahel lähtudes
nende rakendatavusest ja tõdeb, et neid mõlemaid on võimalik „väga mitmesugustel tingimustel
ligikaudu rakendada“. Näiteks ei ole võimalik Newtoni mehaanikat välistada hoolimata sellest, et
see relativistliku mehaanikaga ei sobitu. Chalmers märgib: „Näiteks saab Einsteini teooria raames
näidata, et kui süsteemi kiirus mingi hulga taustsüsteemide suhtes on väike, siis on süsteemi massi
väärtus ikkagi ligikaudu sama, ükskõik missuguse teise taustsüsteemi suhtes sellest hulgast teda
hinnatakse. Järelikult ei eksi me antud taustsüsteemide hulga raames palju, kui käsitleme massi
pigem omaduse kui suhtena.“ Mitteesinduslik realism on füüsikateooriate üldrakendatavusel
tuginev meetod. Füüsikaline maailm eksisteerib inimestele just nii nagu nad loodusest aru saavad.
Selline on realistlik arusaam. Selline realism on tavatu niikaua, kui see ei hõlma tõe
71