Maailmataju 4.1
- No tags were found...
Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
aegruum kõverdunud lõpmatuseni, kuid seisumassiga inimese suhtes ( kes eksisteerib tavaruumis<br />
ehk aegruumis ) on tegemist täiesti tavapärase igapäevaselt kogetava aegruumiga, milles ei esine<br />
mitte mingisuguseid meetrilisi deformatsioone. Ühest aegruumi dimensioonist teise „liikumine“<br />
kulub valguslainel lõpmatult kaua aega ja seetõttu võib mõista seda ka nii, et valgus ei pääse<br />
„väljaspoolt“ aegruumi meie tavalisse aegruumi.<br />
Valgusolend on nagu täht ( näiteks Päike ), mis kiirgab ümbritsevasse aegruumi valguslaineid.<br />
Kuid sellisel juhul oleks täht nagu musta augu tsentris ehk Schwarzschildi pinna sees. Musta augu<br />
tsentris olev aegruum on teatavasti kõverdunud lõpmatuseni ja seega ei pääse valgus sealt kunagi<br />
välja. Täpsemalt öeldes pääseb valgus musta augu tsentrist küll välja, kuid see võtab lihtsalt<br />
lõpmatult kaua aega ja seega paistavad välisvaatlejale tähe ümber olevad valguslained olevat paigal.<br />
Piltlikult väljendades hoiab aegruumi lõpmatu meetriline deformatsioon valgusolendi elektromagnetlaineid<br />
tavaruumi suhtes paigal. See tähendab seda, et aegruumi lõpmatu kõverus takistab<br />
elektromagnetlainete üksteisest laiali hajumist, mis esineb näiteks meie tavalises aegruumis<br />
eksisteerivate TV- ja raadioantennide korral. Analoogiline efekt esineb näiteks ka aatomifüüsikas.<br />
Näiteks klassikalise teooria järgi peaksid elektronid aatomis kiirgama ja mõne ajavahemiku tagant<br />
aatomituuma kukkuma. Kuid sellise protsessi välistavad just kvantmehaanikas tuntud määramatuse<br />
seosed. Näiteks elektroni asukoha määramatus väheneb aatomituumale lähenedes, kuid seevastu<br />
elektroni impulss suureneb. Selle tulemusena elektron eemaldub aatomituumast, sest elektroni<br />
energia suureneb. Elektriliste jõudude tõttu tõmbuvad omavahel aatomituum ja elektron, kuid<br />
seevastu määramatuse seosed takistavad seda. Ja sellepärast tekibki aatomituuma vahetus ümbruses<br />
teatud kindla konfiguratsiooniga elektronpilv. Kuid, nagu me juba ajas rändamise teoorias tõdesime,<br />
tulevad osakeste määramatuse seosed lainelistest omadustest ja need omakorda aga osakeste<br />
teleportatsiooni omadustest. Elektroni „liikumine“ ümber aatomi tuuma on seotud tema pideva<br />
teleportreerumise omadustega aegruumis, mida võib piltlikult samuti pidada aegruumi meetriliseks<br />
deformatsiooniks.<br />
Absoluutselt kõik kehad Universumis eksisteerivad ajas ja ruumis ning kõik nähtused (<br />
sündmused ) Universumis toimuvad samuti ajas ja ruumis. See on füüsikateaduslik fakt, mis<br />
põhineb suurel mahul eksperimentaalsetel andmetel ja muidu inimkogemusel. Füüsika järgi on kogu<br />
Universumi mateeria põhiliseks eksisteerimise vormiks just aegruum. Mateeria enda põhilised<br />
vormid on aine ja väli. Kuna kehast väljunud inimene ( ehk valgusolend ) eksisteerib „väljaspool“<br />
aegruumi, siis võib kehast väljumist mõista kui Universumist „väljapoole“ siirdumisena ( s.t.<br />
Universumi füüsikast „lahti pääsemisena“ ). See tähendab seda, et füüsiliselt on valgusolend<br />
„väljaspool“ Universumit, nagu kõigest lahti kistud ( isegi looduses toimuvast füüsikast ehkki<br />
valgusolend ise eksisteerib elektromagnetlainetena ). Ka „vaimselt“ on valgusolend väljaspool<br />
Universumi füüsikat, sest keha välises olekus omandatakse telepaatilisel teel selline teadvusseisund,<br />
mis on kirjeldatud unisoofilises psühholoogias.<br />
Kuid tekib küsimus, et kui valgusolend eksisteerib „väljaspool aegruumi“ ehk hyperruumis, siis<br />
miks see valgusolend on „liikuva“ tavaruumi suhtes paigal ehk läheb näiteks planeedi Maa<br />
liikumisega kaasa? Näiteks kehast väljudes hõljub inimene oma enda füüsilise keha kohal. Kui<br />
miski eksisteerib „väljaspool aegruumi“ ( ehk hyperruumis ), siis ei ole see enam „kontaktis“<br />
tavaruumiga ehk teisiti öeldes, kui sõitvast rongist väljub keha, siis see keha ei liigu ju enam<br />
rongiga kaasa. Seletus seisneb selles, et valgusolend küll eksisteerib tõesti „väljaspool aegruumi“ (<br />
ehk hyperruumis ), kuid samas „liigub“ ta tavaruumiga kaasa ( ehk allub Universumi paisumise<br />
üldisele liikumisele ). See tuleneb sellest, et valgusolendi kiiratavate valguslainete kiirusvektorid on<br />
suunatud hyperruumist tavaruumi. Seetõttu saabki valgusolend olla näiliselt mingi suvalise<br />
tavaruumi punkti suhtes paigal ( liikudes Maaga kaasa ehk tegelikult Universumi paisumise üldise<br />
liikumisega ).<br />
Valgusolend kui füüsikaline keha ei teleportreeru tavaruumis, kuid ometigi eksisteerib ta<br />
hyperruumis ehk „aegruumist väljapool“, kus ei ole aega ega ruumi. See tuleneb otseselt sellest, et<br />
valgusolend ( valgus ) ei oma seisumassi. Absoluutselt kõik kehad, mis omavad seisumassi ja<br />
satuvad hyperruumi, teleportreeruvad tavaruumis.<br />
Lõpmatu ulatusega tühjas ruumis ( vaakumis ) liikuv elektromagnetlaine ( valguslaine ) on<br />
põhimõtteliselt tekkimatu ja kadumatu ( „surematu“ ). Sellel lainel ei ole allikat ega ka laengut.<br />
108