Maailmataju 4.1

hooneid, võõraid ebamaiseid olendeid, kehast väljunud inimese enda elusündmusi jne ). Kõik need
tegurid on omavahel kuidagi seotud.
Suures plaanis jagunevad surmalähedased kogemused aga kahte leeri: aju poolt loodud
illusioonid kehast väljumisest ( inimese aju suudab kehast väljumist ( surmalähedasi kogemusi )
jäljendada ) ja inimeste reaalsed kehast väljumised. Aju loodud illusioonil ja reaalsel kehast
väljumisel tuleb osata teha vahet nii nagu näiteks vaimuhaigusel ja andekusel. Mõlemates leerides
on nende paikapidavuseks välja pakutud veenvaid kaitseargumente, mida me nüüd ka järgnevalt
lähemalt vaatame.
Reaalne kehast väljumine
Seni võis surmalähedasi kogemusi pidada sureva aju viimasteks funktsioonideks või lihtsalt
hallutsinatsioonideks, mida siis inimese surev aju tekitab. Et aga sellise arusaamaga lõplikult
nõustuda, tuleb uurimusse arvesse võtta ka sellised aspektid, mille korral inimene näeb enda
elustamiskatseid pealt. Sellised aspektid sunnivad ümber lükkama praegusi oletusi selle kohta, et
miks ikkagi tekivad surmalähedased kogemused. Need aspektid on selle nähtuse juures kõige
raskemini seletatavad jooned ja sellepärast ei saa kuidagi surmalähedasi kogemusi pidada sureva aju
illusioonideks. Neid aspekte arvestades saab tulla ainult sellisele järeldusele, et teadvus on
tõepoolest võimeline inimese kliinilise ( ja seega ka bioloogilise ) surma ajal närvikoest eralduma.
Teadlastele ja meedikutest praktikutele kõige raskemini selgitatav element surmalähedaste kogemuste
puhul on kehavälised elamused. Käesoleval ajal ei ole ühtki teaduslikku seletust – välja arvatud
käesolev teooria -, kuidas inimesed, kes teatavad oma kehavälistest kogemustest, on võimelised
andma nii detailseid ülevaateid selle kohta, mida meditsiiniline personal nende elustamisel rääkis
või tegi. Veel üllatavamad on hämmastavalt täpsed ülevaated kehavälistest elamustest, mille puhul
inimesed on võimelised kirjeldama seda, mis juhtus kusagil mujal, samal ajal nende füüsiline keha
lamas haigla operatsioonisaalis. Surmalähedaste kogemuste kirjeldustes esineb väga sageli aspekt,
mille korral näeb inimene surnud olles enda elustamisprotseduure pealt, mida ta ka hiljem arstidele
jutustab ja need omakorda kinnitavad tema jutte. Näiteks Eesti nukuteatri kunagine direktor Meelis
Pai oli samuti kogenud surmalähedast kogemust, kui ta 21-ks päevaks koomasse langes. Pärast
koomast ärkamist teadis mees asju, mis toimusid ajal, mil ta oli täiesti teadvusetu. Selle teaduslikud
järeldused ( s.t. inimene pidi kehast väljuma, et selliseid asju kirjeldada ) on ühesed, kuid
vastukriitika seisneb selles, et kas neid „elustamiskatsete lugusid“ tasub üldse uskuda. Kuna selline
aspekt sisaldub surmalähedastes kogemustes ( mille korral inimene näeb surnud olles enda
elustamisprotseduure pealt ja saadud adekvaatset informatsiooni saavad arstid pärast elustamist
kinnitada ), siis peab seda uuringutes arvestama, sest muidu ei tasuks uskuda ka üldist
surmalähedaste kogemuste jutte, mis on aga praktiliselt võimatu. Siin kohal toome järgnevalt veel
mõned näited sellistest kummalistest juhtumitest.
Neljakümne üheksa aastasel mehel oli nii tõsine südameatakk, et pärast 35 minutit kestnud keerulisi
elustamiskatseid arst loobus ning hakkas täitma surmatunnistust. Siis märkas keegi mingit elutegevust,
arst jätkas tööd elektriliste elustamisvahendite ja hingamisaparaadiga ning suutis patsiendi
südame jälle tööle panna. Järgmisel päeval ( kui patsient oli juba kontaktivõimelisem ) suutis ta
detailselt kirjeldada peaaegu kõike seda, mis oli elustamisruumis toimunud. Arst oli väga üllatunud.
Kuid veelgi rohkem hämmastas teda patsiendi ilmekas kirjeldus kiirabiõest, kes arstile oli appi tõtanud.
Patsient kirjeldas teda väga detailselt, kaasa arvatud soeng ja perekonnanimi. Ta kirjeldas, kuidas
naine oli veeretanud läbi koridori käru koos elektrišoki aparaadiga ( see on ju põhiline elustamisvahend
). Kui arst temalt küsis, kuidas ta sai teada õe nime ja seda, mis õde tema südameataki
ajal tegi, ütles patsient, et oli väljunud oma kehast ja läbinud õe keha – siis kui ta oli läinud ooteruumi
oma naist vaatama. Õe keha läbides oli ta lugenud tema nimesilti ning jätnud selle meelde, et
hiljem teda tänada. Arst oli patsiendi jutu üle väga hämmeldunud. Ta ütles, et kohalolek oli ainus
võimalus kõike seda nii täpselt kirjeldada.
86