Maailmataju 4.1

sajandil, mil ühiskonnas mõjus klassitsistlik esteetika. Sel ajal peeti kunstniku peamiseks
ülesandeks just ilu loomist. Kuid hiljem pidi kunst väljendama ainult tõde. Selleks hakkas kunst
kujutama sellist maailma, mida oli inimestel võimalik otseselt näha. Niimoodi tekkis ja levis 19.
sajandi kunstis uus suund - realismi esteetika. ''Kujutav kunst'' muutus väga tavapäraseks nähtuseks.
Kuid 20. sajandil tekkisid ka ''vabad kunstid''. Need on pigem uued väljendused kunstile, kui uued
kunstivormid. Tol ajal oli olemas ka selline maalikunst ja skulptuur, mille kohta võis öelda
''mittekujutav''. Nähtavat maailma jäljendab sageli just maalikunst ja skulptuur. Seda nimetataksegi
realismiks. Realismi on mõne esteetikateooria järgi peetud kunsti väärtuseks.
Naturalismi mõiste sarnaneb väga realismi mõistega. Kuid need kaks on siiski erinevad. Realism
jäljendab seda, mis on oluline või tüüpiline, kuid naturalism jäljendab valimatult ja üsna püüdlikult.
Jäljendamisega kaasneb stilisatsioon ja idealiseerimine. Idealiseerimise korral viiakse loodusvormid
vastavusse inimese poolt loodud ideaalile. Selleks ''muudetakse'' loodusvorme. Kuid stiliseerimise
korral viiakse loodusvormid vastavusse mõnda süsteemi ja seega muudetakse samuti neid loodusvorme.
Kunstiteose loomiseks on vaja inimese nii vaimset kui ka füüsilist tööd. Kunstiteoseks peetakse
mingit materjali, milles on teostunud inimese kindlad eesmärgid. Maailmas on olemas väga
erinevaid kunstiteoseid. Kunstiteoste erinevus tuleneb nende mõjustatavusest – et kas need mõjuvad
inimese meeltele, mõistusele, tajutavale vormile või tagamõttele. Seda, mida ei ole varem kunagi
olemas olnud, peetaksegi kunstiteoseks. Igasugune kunstiteos on järelikult kellegi looming. See on
kui varem olematu reaalsus. Kuid samas on igasugune kunstiteos osa mingist traditsioonist.
Kunstiteoses võib esineda ka midagi, mida on juba varem olemas olnud. Aegade jooksul on
inimesed suhtunud uutesse asjadesse erinevalt. Näiteks vanema aja kunst eelistas pigem reegleid
järgida kui luua uusi. Reegleid nimetati kaanoniks ja kunsti, mis järgis reegleid, nimetati
kanooniliseks kunstiks. Vanal ajal püüdis kunstnik reegleid järgida, kui ta loomingut teostas. Kui ta
töötas nagu vanad meistrid, siis hinnati teda väga kõrgelt. Uuenemine toimus tegelikult pidevalt,
kuid väga aeglaselt. Uuema aja Euroopas väärtustatakse kunstiteose uudsust. Sellepärast, et just
praegusel ajal on väga levinud inimeste individualism ja usk progressi. Kunstiteosi ka liigitatakse ja
selleks kasutatakse stiili mõistet. Sõna ''stiil'' tuleb vanarooma kirjutuspulgast ''stilus''. Kuna igal
inimesel on olemas oma käekiri, siis seega hakati stiiliks nimetama inimese käekirja. Alles
renessansiajastul pandi tähele, et igal kunstnikul oli olemas oma stiil. 18. sajandil avastati ajastu
stiil. See kujutab endast seda, et ühel ajastul luuakse selliseid kunstiteoseid, mis on sarnaste
joontega. Kunsti stiilid on väga selged ja piiritletud siis, kui kunstikaanonid on väga tugevad. 20.
sajandi kunstis ei ole ajastu stiilist rääkimine aga mõtekas, sest sellisel ajal esinevad väga paljud
kunsti stiile. Tänapäeval on kunstielu üheks peamiseks sündmuseks kunstinäitused. Näiteks luuakse
igasuguseid muuseume, näitusesaale, kunstigaleriisid jne. Näitusena tuuakse välja pilte, kujusid,
tarbe- kunstiteoseid jne. See on välja kujunenud tegelikult üsna hiljuti. Näitused tulid esmakordselt
16.-18. sajandil, kui hakkas valitsema turumajandus. Kuid enne seda kasutati pilte ja kujusid
ruumide ja ehitis- te ''kaunistamiseks''. Pildid ja kujud seostati inimese elukeskkonnaga.
( Kangilaski 2003, 7-13 )
Kunst on inimese loomulik eneseväljenduse vahend. Nii on ka muusika ehk helikunst. Inimene
on ennast väljendanud muusikaliselt juba siis, kui ta on hakanud kõnelema ja mõtlema. Muusika on
ka inimeste suhtlemisvahend. Inimeste igasugune suhtlemine toimub läbi märkide. Inimkeel on
märgisüsteem. Muusika on inimese üks kasutatavaid keele, olles verbaalsest keelest vanem.
Loodusrahvaste loodud muusika jäljendas palju just lindude ja loomade keelt. Näiteks muutuvaid
helikõrgusi, tämbreid, rütme ja ka tantsu, mis alguses kuulus vahetult muusikalise väljenduse
juurde. Inimesed väljendasid ennast hõimukaaslastele, kuid nemad polnud siiski ainsad ega ka
tähtsaimad. Inimesed on suhelnud kõrgemate jõududega, kuid selleks oli neil vaja kasutada
rituaalide keelt. Näiteks inimene loodab luua kontakte loodusjõudude, surmatud jahiloomade
hingede, surnud lähedaste vaimude, jumalate ja Jumalaga. Kuid seda teostatakse läbi just laulude ja
tantsude.
Vanadel aegadel arvati, et muusika on võimeline loodusjõude juhtida. Paljude rahvaste müüdid
kannavad seda uskumust. Nendes müütides esineb sageli laulikuid, kellel on olemas üleloomulikud
15